Sotsiaalse eksperimendi „Kõige parem kaaslane“ teine hooaeg on juba poole peal ja järgmise põlvkonna teleteenuse Go3 vaatajad on saanud juba paari osalejaga lähemalt tuttavaks. Rahvalemmikuks on kujunenud Aleksander ehk Sass – 20-aastane muusikafänn Väike-Maarjast.
“Kõige parem kaaslane” on suhte- ja kohtingusaade, kus sotsiaalse eksperimendi käigus eraldatakse üheksa nutisõltlasest noort oma seadmetest ning pannakse elama vanamoodsesse majja. Muust maailmast ebamugavatesse tingimustesse isoleerituna tuleb lumehelbekestel toime tulla nii argielu kui taluloomadega, saada hakkama iseendaga ning õppida päriselt suhtlema, et olla kõige parem kaaslane.
Go3 istus Sassiga maha, et uurida millega noor melomaan tegeleb ja loomulikult ka „Kõige parema kaaslase“ saate kohta. Hetkel on Sass enda sõnul „kodune“ – kirjutab vabal ajal muusikat, mängib klaverit ja käib kooris laulmas. Lisaks sellele tegeleb ka YouTube’is sisuloomega, kus ta jagab oma arvamusi erinevate muusikaga seotud teemade kohta.
Kuidas tuli selline otsus, et kandideerida „Kõige parem kaaslane“ saatesse?
Vaatasin eelmist „Kõige parema kaaslane“ hooaega ja muutusin kohe selle saate fänniks. Kuna seal saates on suhtlemisoskuse parandamine ja enesekindluse tõstmine prioriteediks, siis olin kindel, et sinna pean ma saama. Samuti polnud mul suveks ühtegi plaani – mõtlesin, et teeks oma suve natuke huvitavamaks.
Kohe esimeses episoodis ütlesid, et õppisid ülikoolis muusikaõpetajaks. Miks sa õpingutega lõpuni ei läinud?
Sain juba esimese semestri lõpus aru, et ma siiski ei soovi tulevikus töötada muusika eriala peal. Tahan muusika jätta endale hobiks ja seda mitte teha enda tööks.
Saates kirjeldatakse sind kui melomaani. Millal sa esimest korda muusikaga kokku puutusid ja kuidas sai nii, et sinust sai kirglik muusikaarmastaja?
Ma olen üles kasvanud muusika keskel sünnist saati. Minu isa ja ema on mõlemad eluaegsed koorilauljad ja muusikaarmastajad. Isa oskab mängida väga paljusid erinevaid pille ja on hetkel muusikaõpetaja. Süvitsi alustasin ma muusikaga tegelemisega alates 7. eluaastast, kui läksin muusikakooli klaverit õppima. See oli mu jaoks nii-öelda mu “muusikakarjääri” algus. Kui teised lapsed kasvasid üles lastelauludega või raadio popiga, siis minul mängisid kodus alati Queeni või Guns N’ Rosesi plaadid.
Milline on sinu lemmikmuusika ja mida sa igapäevaselt kuulad ning melomaanilt on paslik küsida, et kuidas sa seda kuulad?
Ma kuulan reaalselt absoluutselt kõike, alustades jazzist lõpetades folk muusikani välja. Minu kõige lemmikumad žanrid on ilmselt hip-hop, art rock ja psychedelic rock. Artistidest ja bändidest tooksin välja eriti Pink Floydi, Radioheadi, Kendrick Lamari ja Tyler, The Creatori – just nende muusikute muusika kuulamine on olnud mu jaoks erakordselt tähendusrikas ja elumuutev kogemus. Muusikat ma kuulan tavaliselt Spotifyst, kuhu olen endale teinud erinevaid playliste vastavalt tujule ja žanrile. Mul on hobiks kuulata iganädalaselt uusi ilmunud albumeid ja nende kohta muusikakriitika portaalides arvustusi kirjutada. Armastan südamest seda tegevust.
Ütlesid kohe saate alguses, et oled väga vaikne, kui uute seltskondadega kohtud, kuid paari episoodiga oled heas mõttes kujunenud seltskonna üheks kõige „häälekamaks“. Kuidas see proovikivi sinu poolt seljatatud sai?
Ma arvan, et üks põhjus kindlasti võis olla esimese episoodi võit, kui ma sain aru, et inimestele meeldin ma täpselt sellisena, milline ma olen. Tundsin, et need on inimesed, kelle juures ma võin täiesti vabalt olla mina ise. Tänu sellele sain ka koheselt uusi sõprusi. Ma tegelikult olin enda arust siiski üks kõige vaikseimaid seal seltskonnas, ainult pihikaameras jutustasin palju.
Sarjas näeme, et lähed vastu nö „kurjale kolmikule“ ning seetõttu oled ka sotsiaalmeedias fännide poolehoiu võitnud. Millise tunde see sinus tekitab, et nii paljud inimesed just sulle kaasa elavad?
Kartsin juba enne saadet retsilt seda negatiivset vastukaja, mis selle saates osalemisega kaasneb. Olen lugenud nii palju nunnusid kommentaare ja see toob lausa väikse õnnepisara silma. Ma olen tõsiselt südamest tänulik ja liigutatud. Armastan teid kõiki.
Kuidas on elu peale „Kõige parema kaaslase“ võtteid? Oled veel teiste osalejatega suhtlema jäänud?
Mu jaoks on elu suhteliselt samasugune, kui see oli enne võtteid. Muidugi enesekindluse ja suhtlusoskuse tõus on meeletu. Suhtlen kõikide osalejatega ja saan nendega väga hästi läbi. Selline grupivaim, mida algul saates ei tundunud olevat, on meil nüüd võimsalt sees.
Kas oled ka välja mõelnud, mida lähitulevikus teed – kas proovid veel korra ülikoolis muusikaõpetaja ametit, mingisugust muud eriala või tulevikku hetkel ülikooli plaanid ei mahu?
Selle aasta septembrist sooviksin uuesti ülikooli astuda. Mul on mitmeid mõtteid ja valikuid peas, millist eriala valida, aga jätan selle info esialgu ainult enda teada.
Kuidas hindad seda kogemust, mis sa “Kõige parema kaaslase” saatest said ja kas sa utsitaksid ka teisi sellistes ebatavalistes eksperimenditus osalema, et oma ebakindlustest võitu saada?
Mu jaoks oli „Kõige parem kaaslane“ saates osalemine üks kõige elumuutvamaid ja vingemaid kogemusi, mida ma kunagi saanud olen. Soovitan kindlasti kõikidel kandideerida, kes on ülimalt ebakindlad endas ja tahavad ennast rohkem armastama hakata. See päriselt ka aitas.
Allikas:
