Tikk-takk, tikk-takk. Mõnikord võib sekund tunduda terve igavikuna. Eriti kriisihetkel, kui kardad iseenda, oma lähedase või kontvõõra elu ja tervise pärast. Hädaabinumbrile 112 helistajad eeldavad, et pakilisest probleemist saab kõneleda otsekohe. Viimasel ajal tuleb aga ette, et ootama peab suisa minuti. Töötajate nappus tähendab, et selline olukord võib süveneda.
16aastase staažiga päästekorraldaja Kristiina Kees lausub, et kuuleb helistajatelt üha enam sõnu „teid ei saa kätte“ või „nii kaua peab ootama“. Viimase aasta jooksul on Keesi töökoormus kahekordistunud. Kui möödunud aasta suvel võttis Kees päevas vastu keskmiselt 110–120 kõnet, siis tänavu suvel juba ligi 200 kõnet. Tööpäevad on üldjuhul 12tunnised ja sellise kõnekoormuse juures hingetõmbepausi praktiliselt ei jäägi.
Häirekeskus ägab töötajate lahkumise käes. Kees leiab, et inimesi ei jagu seetõttu, et palka ei maksta piisavalt. „Töökoormus ja vastutus ei ole kooskõlas palgaga. Kui maksud ära maksame, siis kust söögiraha saada – päris ausalt – seda tuleb vaadata,“ sõnab Kees, kel tuleb toita ja kasvatada ka laps. Kolleegidega vaatab ta seda juba läbi musta huumori prisma: „Arutasime siin just, et talvel sööme lund, suvel muru.“
Viimase kaheksa kuu jooksul on häirekeskusest lahkunud rohkem inimesi kui enne seda kolme aasta jooksul. 102 päästekorraldaja töökohast on täidetud 76 ehk neljandik töötajaid on puudu.
Loe edasi SIIT
Allikas: Õhtuleht
