«Kuuuurijaga» võttis ühendust 88-aastane vanahärra Toomas, kes kinkis kõik oma maad ja varad pojale ja jäi ise seetõttu peavarjuta.
Toomas on teinud elu aeg rasket tööd ning aastate jooksul on ta teenitud rahaga ostnud endale nii maja kui ka maad ja metsad. Mõni aasta tagasi suri aga mehe abikaasa ning Toomase ainsaks lähedaseks jäi tema poeg Urmas.
Peale naise kaotust otsustas mees oma maja ja kogu selle ümber oleva maa kohe pojale kinkida, et poeg Urmasel oleks peale isa surma lihtsam.
Nüüd on Toomas aga olukorras, kus ta kahetseb sügavalt otsust kinkida kogu oma maine vara pojale, sest too ei olegi nii hea, kui ta oli senini arvanud.
Nimelt muutus poeg Urmas tundmatuseni kohe peale kinkelepingu jõustumist ja seda isegi siis, kui lepingus oli punkt, et Toomas võib oma kodus elada kuni surmani. Poeg Urmas tegi isa sõnul kõik võimaliku, et vana mees oma kodus rahulikult edasi elada ei saaks.
«Ta pani minu koju kaamerad, isegi vannituppa, et mind jälgida. Lubas mu mesitarud metsa all lükata katki, ütles, et ei anna neid mulle isegi mitte uude kohta kaasa. Ta kutsus mulle politsei, kui ma murutraktoriga krundist natuke väljapoole teeäärt niitma läksin. Väitis politseile, et ma tahtsin murutraktorit varastada. See murutraktor on minu oma! Minu enese teenitud rahadega ostetud, mille ta kinkelepinguga kaasa sai! Vot selline on minu poeg!» nuttis mees telefonitoru otsas. Ta väitis, et lihane poeg on viinud ta viimase piirini ning oma kodus ta enam elada ei saa.
