Kirsti Timmer – Eluisu otsas?
Viimasel ajal tuleb mu vastuvõtule päris tihti selliseid inimesi, kes vaatavad mulle silma ja ütlevad otse, läbi pisarate, et nad ei jaksa enam elada. Et eluisu on otsas ja miski ei paku enam rõõmu ega rahuldust. Huvipuudus. Nullpunkt.
See on muide üks põhjus miks ma läksin sügisel kooli, et aidata paremini, osata paremini suunata teraapiasse just sellises seisus inimesi.
Tead kui kurb on näha teisel pool lauda abipaluvaid silmi, ma saan aru, et olen paljudele see viimane õlekõrs ja ma tänan neid inimesi alati selle julguse ja usalduse eest, et nad ei anna niisama alla vaid otsustavad veel proovida ja, et nad just minule oma loo usaldavad.
Me elame keerulisel ajal, lisaks ühiskondlikule survele olla edukas ja heas vormis, on inimesed viimasel aastal kogenud enneolematult palju üksindust.
Kui sul ei ole perekonda, kui su sõbrad on vaid su töökaaslased, kui kontorid on asendatud kodus töötamisega, siis jääd sa üksi. Kui kolleegist sõbral on lapsed koduõppel, samas vajab töö tegemist ja mees tahab süüa, siis ei julge üksindust tundev inimene teda tüüdata, nii nad räägivad. Ja siis istudki kodus, pea pesemata, silmi ei ole ammu värvinud, hommikumantel on ainus kasutuselolev riideese…
Samas on teised, kes pikaajalises suhtes teineteisest võõrdunud, nüüd jälle päevast päeva koos… Kõik käib närvidele, väljaütlemistest saavad alandused ja mõnitused, sa ei ole perfektne ema, kaaslane, kokk, koristaja, õpetaja, oma firma juht jne… Nii mõnigi inimene tunnebki ühel hetkel, et ta on läbikukkunud. Kõlbmatu. Teised kõik on ju perfektsed, aga mina ei saa hakkama…
Kehakaal, mured, raha, suhted… Kõik põimuvad suureks mustaks palliks.
Ei saa kuidagi öelda, et ise oled süüdi, ei ole. Keegi ei ole süüdi, inimesed on erinevad ja suhtuvad erinevalt. Mis ühel kõrvast sisse ja teisest välja jookseb, põhjustab teisele ülemõtlemise tulemusel lõpuks depressiooni.
Inimeste hinged on nii katki ja haiged, julgen seda öelda, sest näen seda igapäevaselt.
Vaprad on need naised-mehed, kes veel mingil moel püüavad sellest august välja ronida, sest tegelikult ei ole olemas auku kust välja ei saa tulla. Sa ei pruugi seda väljapääsu lihtsalt märgata, aga keegi teine kõrvalseisjana näeb ja juhatab sind.
Ma tahan öelda sulle, kes sa praegu tunned, et sind see jutt kõnetab, et ole hea, hakka kohe abi otsima, ära jää oma kurva meelega üksi. Moel või teisel leiad sa lahenduse.
Sind ei aita õnnekoolitaja, kes räägib rõõmsal häälel, et kleebi oma elamine täis post-it’eid, millel kirjas, et “ma olen ilus ja tubli!”, sa vajad päris abi ja see on tegelikult alati lähemal kui oskad arvata. Lihtsalt tõsta korraks pilk maast ja küsi abi. Elu on palju lihtsam kui ta sulle hetkel tundub ja igal sajal juhul elamist väärt!
Sulle kõike head soovides
Kirsti – https://kirstitimmer.ee/
