See on lugu sellest, kes sa ei ole, ja ühtlasi sellest, kes sa päriselt oled. Tõenäoliselt oled isegi sellele mõelnud ja nõustud, et sa ei ole oma keha, välimus, töö, lapsed, omatavad asjad, elusaavutused, sõbrad, kodu, igapäevategevused, arvamused ja tõekspidamised või midagi muud, mis võib tunduda osana sinust. Võib-olla oled ka märganud, et sa ei ole oma mõtted ja tunded – koged neid enda sees, aga nende läbi ei saa sind defineerida. Sina oled ikka midagi muud. Ometi käitume tavaliselt nii, justkui oleksime kõike seda – nagu eelpoolnimetatu oleks kuidagi seotud meie olemusega. Selline samastumine ja enda pidamine millekski, mida me päriselt ei ole, tekitab tohutult kannatusi, suuri ja väikeseid, mida saab vabastada lihtsalt tajudes, kes ma päriselt olen. Sellepärast ka see lugu – võib-olla saad selle abil kas või korrakski kontakti oma pärisolemusega ja mõistad, et päris suur osa sellest, mille pärast igapäevaselt muretseme, pole üldse muret väärt.
Kui küsiksin sinu käest, kas sa oled oma käekott, siis ilmselt vastaksid, et ei ole. Ometi võib tekitada kaunis imetlustväärt käekott minus tunde, et olen teistest kuidagi parem ja üle. Või kui mul on vana nässakas kott, võin tunda ennast alaväärsena. Kui see nii on, siis mingi osa minust peab seda käekotti osaks endast, mille abil saab kuidagi minu väärtust paika panna. Sellisel juhul olen oma käekotiga samastunud. Sarnane lugu võib olla kõige muuga, mida siin elus kogeme, omame või kasutame. Kas sa oled oma auto? Aga on sul grammikenegi väärtuslikum või üleolekutunne, kui sul on uhke ja kallis auto ja kõrval on mõni odavam või tunned sa ennast halvasti, kui pargid mõne veel ägedama auto kõrvale? Kas sa oled oma lapsed? Aga kas sa tunned uhkust ja ennast kuidagi paremana, kui räägid oma laste saavutustest? Kas sa oled oma töö? Aga kas tunned ennast puudutatuna, kui keegi kritiseerib sinu tööd või lihtsalt ei hinda seda sinu meelest piisavalt? Või tunned ennast hästi ja väärtuslikuna, kui saad tehtule positiivset tagasisidet? Kas sa oled oma looming? Oled sa häiritud, kui ei saa oma loodule soovitud tagasisidet või keegi annab mõista, et see pole piisavalt hea. Tunned sa siis ennastki väärtusetuna? Kas sa oled oma arvamused ja seisukohad? Aga kas sa hakkad ennast kaitsma ja õigustama, kui kellelgi on teistsugune seisukoht? Kas sulle tundub, et sind rünnatakse või pead tõestama, et sul on õigus? Kas sa oled oma keha? Kas sa võrdled enda keha teiste kehadega, tunned ennast väärtuslikumana, kui näed välja kaunis või väärtusetuna, kui keegi on sinu meelest ilusam? Kas sa oled oma elulugu, oma minevik ja tulevik? Kas räägid meelsasti minevikust, oma läbitegemistest, kannatustest ja saavutustest või sellest, mis sind tulevikus ees ootab? Kas nende juttude rääkimine tekitab sinus kuidagi väärtuslikuma tunde või hoopis kurbust ja alaväärsust, kui sinu elulugu pole selline, nagu tahaksid?
Seda nimekirja võiks jätkata lõputult, sest asju, millega samastuda ja oma väärtust siduda, on lõputult. Põhimõtteliselt võime samastuda kõigega, mida siin elus mingis vormis kogeme. Ja tihtipeale seda teemegi, kui ei ole teadlikud, et selline protsess meie sees toimub. Kuidas märgata, et olen samastunud millegagi, mis ma ei ole? Seda saab märgata tunde kaudu, mida mingites olukordades kogen. Kui millegi omamine, näitamine, kasutamine, kogemine tekitab minus tunde, et olen kuidagi parem ja väärtuslikum (eriti tuleb see välja võrdluses teistega, et olen kellestki teisest kuidagi parem) või vastupidi olen alaväärsem, ei saa hakkama, teistest kehvem, siis olen samastunud millegagi, mis ma ei ole. Väga täpne indikaator on ka hirm. Kui kardan millestki ilma jääda (nt staatus, asjad, kellegi hinnang, midagi minu välimuses, mõni suhe), siis olen sellega samastunud. Kui olen kontaktis sellega, kes päriselt olen, siis tajun, et mulle ei kuulu mitte midagi. Olen ise vormitu ja pole võimalik, et saaksin päriselt midagi omada. Niisiis pole mul ka vaja hirmu tunda, et midagi kaotan. Midagi ei kuulugi mulle. Võin lihtsalt kasutada kõike, mida mul on vaja kasutada, kogeda, mida antakse kogeda, ja lasta lahti, kui on aeg lahti lasta.
Kuidas siis praktiliselt kogeda, kes ma päriselt olen? Kõigepealt sellest, kuidas kogeda, kes sa ei ole. Kahjuks on nii, et samastumismustrid on meile nii omaseks ja loomulikuks saanud, et nõuab suurt teadlikkust neid märgata. Nii kui sa märkad, et oled millegagi samastunud, lõpeb samastumine automaatselt. Sa said teadlikuks ja saad olla teadlikkus sellest kehvast tundest, mis tekkis, kui näiteks sinu tööd kritiseeriti. Teadlikkus ei tunne ennast halvasti, ta lihtsalt märkab ja tajub, et miski minu sees tunneb ennast halvasti. Hoida oma tajud erksana ja märgata neid olukordi, kus tekib samastumine ning seeläbi väärtuslikum või väärtusetum olemise tunne, ongi üks võimalus, kuidas kogeda, kes ma ei ole. See on vabanemine. Veelgi suurem vabanemine toimub aga siis, kui suudad tajuda, kes sa oled.
Siin on üks harjutus, millest võib abi olla, kui tahaksid oma pärisolemusega kontakti saada. Leia vaikne koht ja hetk, kus saad olla üksi ja korraks täielikult keskenduda. Mine tajuma oma hingamist. Taju, et kõht liigub sissehingates üles ja väljahingates alla. Võid asetada ka käe kõhu peale, et selgemini tajuda. Hinga nii vähemalt kolm korda ja katsu hoida tähelepanu täielikult kõhu liikumisel. Kui tuleb mõni mõte, lase see lahti ja too uuesti kogu tähelepanu kõhu liikumisele. Kui teed sellist hingamise jälgimist esimest korda, on esialgu väga raske tähelepanu kõhu liikumisel hoida ja sul tuleb ilmselt vahele palju mõtteid. Sel juhul on hea esialgu mõned korrad päevas teha oma tegemistes paus ja lihtsalt tajuda kõhu liikumist, kuniks suudad vähemalt kolm sisse-väljahingamist tähelepanu täielikult kõhul hoida. Nii saab peas olla mõttevaikus ning ainult mõttevaikuses saad minna kogema seda, kes sa oled. Kui suudad juba vähemalt kolm hingamist mõttevaikuses teha, siis pärast kolme või ka enamat vaikuses hingamist mine tajuma korraga kõhu liikumist ja seda, et su peas on vaikus – ühtegi mõtet ei ole. Mõte, et “oh, ma nüüd ei mõtle” on ka mõte. Lihtsalt märka, et su kõht liigub ja samal ajal on peas täielik vaikus, tühjus. Hinga koos selle tühjuse tajumisega mõned korrad. Nüüd esita mõttes küsimus:”Kus ma olen?”. Las see üks küsimus olla ainuke mõte, mis korraks läbi su pea käib. Kõik teised mõtted lase lahti ja hoia vaikust, keskendudes kõhule ja kuulates vaikust oma peas. (Küsimus “Kus ma olen?” ei oota vastust, et olen kodus, diivanil, autos või muud sellist. Tegelikult ei oota see üldse vastust, sellele ei peagi vastama. Vastus on see, mida küsides enda sees tajud. Aga et mõistaksid selle küsimuse sisu, siis küsimuse idee võiks kokku võtta nii: pane sõrm peale sinna, kus sa oled. Ehk siis, kus on see koht sinu sees, millele saad osutuda – see ma olen, siin ma olen. On see sinu keha? Mõtted peas? Tunded sees? Sinu hing, mille olemasolu kujutled? Kas sa saad panna kuskile näpu peale ja näidata – vat see ma olen, siin ma olen.) Niisiis esita endale mõttes küsimus “Kus ma olen?”, hoia peas vaikust ja lihtsalt taju. Ära mõtle ega analüüsi, vaid katsu peas vaikust hoides tajuda, kus sa oled. Kus on see Mart, Mati või Mari, mis sa arvasid, et oled? Vaata, mida sa märkad. Selle harjutuse kaudu võiks tekkida tajumine, et oled lihtsalt ruum, mis kuuleb küsimust “Kus ma olen?” ja mitte kuskile pole näppu peale panna, kus või mis sa oled. Et ongi lihtsalt teadlikkus, mis on teadlik vaikusest sinu peas ja sellest küsimusest. Võib tekkida tunne, et sind justkui polegi olemas, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu ennem arvasid olevat. On lihtsalt miski, mis tajub, kõike. Hoia siiski oma harjutus vaba ootustest, mis peaks juhtuma, ja lihtsalt märka, mida sina tajud.
Võib-olla oli see harjutus natuke liiga keeruline ega õnnestunud sul esimesel ega ka mitmendal korral – ei tajunud vaikust või märganud midagi küsimust esitades. Võib-olla sa ei viitsinudki proovida. See on täiesti okei. See on vaid üks võimalus, kuidas tajuda, kes sa oled. Ehk juhitakse sind peagi mõne teise võimaluseni, mis sulle sobib. Kindlasti juhitakse, kui küsid. Seniks aga saad hoida lihtsalt teadlikkust sellest, kes sa ei ole, märgates samastumisi oma tegemiste, asjade, kogemuste, suhete, mineviku ja tulevikuga. Ka see aitab kannatusi vähendada ja päris suurest hulgast koormast vabaneda. Kui sa siiski harjutust läbi tehes said kontakti oma olemusega või said natukenegi praktilist aimu, mis sa oled, siis tee seda harjutust mõned korrad iga päev, et hoida kontakti sellega, kes sa oled.
Väga suur erinevus on, kas lihtsalt see jutt läbi lugeda ja teadmiseks võtta, ehk isegi nõustuda, et nii võib olla või minna praktiliselt uurima-jälgima, kes sa ei ole ning kes sa oled. Lihtsalt mõttetasandil teadmine “ma olen see” ja “ma pole see”, aitab küll avardada pilti endast, aga ei muuda seda, kellena ennast igapäevaelus tajud. Kui see teema sind natukenegi puudutas ja tahaksid veidi või isegi palju vähem olla loksutatud sellest, mis igapäevaselt ümberringi toimub ja vaeva valmistab, siis katseta kindlasti praktiliselt järgi. Kaotada pole midagi, aga võita kõige hinnalisem kingitus üldse – äratundmine oma olemusest ja seeläbi täieliku vabanemise kogemine.
