Kas Sa usaldad elu? Et asjad laabuvad ja Sinu jaoks saab kõik hästi olema, isegi kui Sa praegu veel ei tea, kuidas täpselt. Kas Sa usaldad asjad kulgemisse või muretsed? Ja kui Sa kipud muretsema, siis kas tõeliselt suurte asjade ja sündmuste pärast oma elus või kõige pärast, ka väikeste argiste asjade pärast, millel homme või nädala pärast enam kaalu polegi? Kui Sa ei oska öelda, kui palju Sa usaldad elu kulgemist, siis vaata, kui tihti Sa tabad ennast muremõtetelt. Kui Sa muretsed, siis Sa automaatselt ei usalda ja vastupidi – kui Sa tõeliselt usaldad, siis Sa ei muretse selle asja pärast üldse. Üks kahest on kogu aeg – mure või usaldus. Korraga pole nad kunagi.
Usaldamise puhul tekib kohe küsimus, keda või mida ma siis usaldan. Tundub, et inimestel, kes usuvad kõrgemasse jõudu mingil kujul – Jumalasse, inglitesse, universumisse või lihtsalt saatusesse – on lihtsam usaldada. Nemad usaldavad kellegi hoolde. Aga ikkagi on see vahel väga keeruline. Mina usun, aga ikkagi on mõnikord nii keeruline usaldada, sest usaldamine on alati pimesi – ma ju ei tea täpselt. Siis ma tuletan endale meelde, et usaldamine ongi see, kui ma ei tea täpselt, mis saab, aga usun ikkagi, et juhtub minu jaoks parim. Kui ma tean täpselt, siis see ei ole usaldamine, siis on see kindel teadmine. Nii et usaldamine ongi oma loomult seotud alati teadmatusega ja parima ootusega.
Kui Sa ei usu ühtegi kõrgemasse jõudu, siis on Sul arvatavasti raskem ka usaldada. Keda või mida siis usaldada? Kui Sa ikkagi tunned, et tahaksid vähem muretseda ja rohkem usaldada, siis Sa saad proovida usaldada. Sa ei pea isegi teadma, keda või mida, aga võid lihtsalt anda oma mure usaldusse ja vaadata, mis saab. Sa võid näiteks valida mõne väikese argise asja, mis Sulle natuke muret valmistab, see ei pea olema kohe kõige olulisem ja otsustavam küsimus Sinu elus. Aga selle väikese argise asjaga saab katsetada. Kui ma üldse ei muretse, mis siis sellest saab, kuidas asi välja kukub. Nii saab usalduse teel liikude väikeste sammudega ja kasvatada enesekindlust usaldamiseks ka suuremates küsimustes. Nii on ainuke viis katsetada ja teada saada, kas on olemas midagi või kedagi, keda usaldada, isegi kui Sa ei oska või ei taha seda miskit kuidagi nimepidi kutsuda.
Usaldamine, ükskõik kas kõrgema jõu hoolde või lihtsalt niisama, tähendab lahtilaskmist. Usaldamine ei toimi, kui ma hoian samal ajal asjast kinni. Kinnihoidmine käib tavaliselt mõttega. Kui ma oma murest endiselt kogu aega mõtlen, siis hoian oma mõttega sellest kinni. Kui ma usaldan, siis mina ei juhi. Juhib miski muu. Ja selleks, et see saaks juhtida, on vaja minul lahti lasta ja juhtimisest loobuda. Mõnikord ma ei saa isegi aru, et olen muretsema hakanud. Siis võib keha sellest märku anda. Kui keha on kuskilt pinges või suisa üleni pinges, siis hoian millestki päris kõvasti kinni ja ei usalda. Sest usaldamine on ühtlasi ka lõdvestumine. Kui ma usaldan täielikult, siis ei pea üldse muretsema ja järelikult saan täielikult lõdvestuda – kõik on hästi.
Milleks üldse usaldada, kui muretsedes saab ka? Saab küll, aga tunne ei ole nii hea. Tunne on siis pinges ja hirmul. Lisaks on muretsemine otseselt seotud sellega, kuidas asi välja kukub. Kui ma muretsen millegi pärast ja hoian kinni, siis tegelikult blokeerin selle asja toimumist. Ma võin olla nii pinges, et isegi ei märka head lahendust, mis on siinsamas. Või olen ennast nii usinasti mureenergiaga ümbritsenud, et see blokeerib kõige toreda ja hea voolu minuni. Minu kogemus on näidanud, et kui ma muretsen, siis olen nagu mingi suure hirmu sees, kust üritan ennast välja pressida ja midagi positiivset tekitada. Mu intuitsioon, mis muidu on täpne, siis enam ei tööta. Asjad ei suju ja ma oleks nagu täiesti kinni kiilunud. Kui ma suudan usaldada ja lõdvestuda, tekib avarus. Siis on minu ülesanne ainult seda usaldusseisundit hoida, kuulata oma sisetunnet, võtta juhatus vastu ja selle alusel käituda. Tekivad võimalused ja ideed, mida ma poleks osanud uneski näha. Tekivad ootamatud ja geniaalsed lahendused. Kui usaldada, siis tulebki valmis olla vastu võtma ka ootamatuid lahendusi. Asjad ei pruugi minna üldse minu ettekujutuse järgi, selle plaani järgi, mille olen oma peas valmis sepitsenud. Asjad võivad minna hoopis teist rada pidi ja see ei pruugi mulle isegi alguses meeldida. Milleks hoopis see rada, mida mina ju välja ei valinud, minu jaoks sobivaim on, võib selguda alles hiljem. Aga see selgub kindlasti. See ongi usaldamine, kui usun, et see, mis toimub, on minu jaoks parim.
Usaldamine on nagu langevarjuhüpe ilma langevarjuta – ma ei ole päris kindel, kas vari on või ei ole, aga hüppan ikkagi. Aga kui ma hüppan, siis ikka täiega! Ma ei saa poolikult usaldada, et natuke nagu usaldan ja natuke mitte. Siis ma juba osaliselt muretsen ja hoian kinni. Sellist hüpet teha ilma kindla toeta on päris hirmutav. Aga Sa ei pea kohe hüppama lennukilt, võid alustada näiteks tabureti pealt hüppamisest – väikestest asjadest ja kasvatada niimoodi enesekindlust. Usaldamine on laskmine asjadel voolata – tulla ja minna. Kogu elu ei saa olla nagunii Sinu kontrolli all, kui Sa ka väga hoolsalt planeerid ja pingsalt kogu aega mõtled. Kui Sa ka ei usu ühtegi kõrgemasse jõudu, siis las elu lihtsalt voolab. Lõdvestu ja võta ta vastu.
