Sageli arvatakse, et lein on nagu tööülesanne, mis tuleks edukalt täita. Aga nii see ei lähe. Leinal lastakse eksisteerida ja selle vormi muuta ning lõpuks sulandub see leinava inimese elulugu.
Surmaga silmitsi seistes oleme sageli abitud. Leina võib täita abitusega, sest lähedase kaotust on võib-olla raske mõista. Miski pole tingimata lohutav, paljud igapäevased asjad näivad olevat oma tähenduse kaotanud. Kohati võib igatsuse taga pilgata isegi kibedust või viha.
Imelik, ah?
–Üldsegi mitte! Ükski tunne leinas pole kummaline ega vale ning pole vaja häbeneda mingeid emotsioone. Iga emotsioon on oluline ja vastuvõetav. Nutt ei ole ka leina suuruse mõõt ja pisarate arvu põhjal ei saa hinnata teise leina,” rõhutab psühholoog ja psühhoterapeut Tuija Turunen.
Turunen on leinavate inimestega palju kokku puutunud – kuulanud ja aidanud.
“Olen töötanud näiteks mõrvaohvrite sugulastega ja näinud, kuidas tohutu šokk on muutunud kurbuseks ja igatsuseks ning kuidas armastus leiab ruumi esimeses kaotushoos.
Psühholoogina ütleb Turunen, et ta on eelkõige leinas kõndija.
“Kui lähedane sureb, on sageli tunne, nagu oleks maailm seisma jäämas. Leinava inimese kõrval püüan avada silmapiiri leinale ja püüan olla toetav. Olen ka näinud, et leinav maailm ei pea ju lõplikult peatuma. Sa võid kurvastada, kuid sa pead ka meeles pidama, et elada. Isegi keset leina tuleb olla enda vastu halastav ja leebe.
Leina etapid on vananenud mõtlemine
Paljud inimesed on kuulnud leina etappidest. Justkui leinal oleksid etapid, mille leinaja pidi hoolikalt läbima, et oma leinatöös finišisse jõuda. Selline arusaam leinast hakkab õnneks aeguma.
Kuigi lein võib sageli eristada näiteks esialgset šokki ja sellele järgnevaid realiseerimise ja aktsepteerimise etappe, ei järgi lein sageli teatud tee ühte rida. Seega on leina– ja leinatöö ainulaadne kogemus kõigile.
Üks asi, mis kõigil kaotust kogenud inimestel on ühine, on lein, mis aja jooksul kuju muudab. Kaotus kasvab osaks inimese eluloost. Kuude ja aastate jooksul põimub see nagu marli leinaja kogemuste maailma.
Eristage leina ja ravi vajavat depressiooni
Lein võib aga vahele jääda. Siis pole leinaja suutnud leppida sellega, et talle oluline inimene on lõplikult kadunud. Leina võib pikka aega tunda kui rasket kivist pisarat, mistõttu on leinajal raske millegi üle rõõmustada. Talle võib tunduda, et tema elul pole enam eesmärki.
Selline lein võis olla segatud depressiooniga, millele oleks oluline, et leinaja või tema lähedased ärkaksid. Kuigi keegi teine ei suuda leinava inimese leina leinata, on abi depressiooni vastu saadaval. Võite pöörduda näiteks psühhiaatriaõe või töötervishoiuarsti poole oma tervisekeskuses.
Enamikus paikkondades korraldavad rahvatervis või kogudused leinarühmi, kus inimesed saavad oma kaotusest rääkida. Võimalus rääkida oma leinast teistega, kes on sama asja kogenud, võib aidata – vähemalt võite proovida näha, kas eakaaslaste toetus on lohutav.
Oodatav surm raputab ka igapäevaelu
Igaühe lein on ainulaadne ja ainulaadne. Kuid kaotuse viis on oluline. Kui oluline inimene sureb äkki ja ettearvamatult, näiteks liiklusõnnetuses, on lein sageli erinev kui siis, kui inimene on surnud näiteks pikaajalise haiguse tõttu.
Traumaatilise leinaga kaasneb sageli vägivaldne esialgne šokk ja tugev tunne, et lähedase kaotus on ebareaalne. Esialgse šokiga võivad kaasneda füüsilised reaktsioonid, nagu iiveldus või pearinglus.
Lähedase inimese surmaga on tavaliselt lihtsam leppida, kui olete suutnud selleks vähemalt mõnda aega valmistuda ja olete suutnud parimal juhul sureva inimesega asjad selgeks rääkida.
Ükskõik, milline on surmaviis, jätab kaotus leinajale tavaliselt sügavad jäljed. Igapäevaelu muutub, kui teist inimest selles enam ei ole. Igapäevaelu pisiasjad saavad uue tähenduse ja kaotusega toimetulek võib olla keeruline.
Kaotusest tulenevate emotsioonide hulk võib teid üllatada
Keset leina on lubatud kõik emotsioonid – isegi negatiivsed. Ükski suhe pole läikiv pilt, kuid minevikuga, ühise ajaga võisid kaasneda tülid, usaldamatus ja tülid. Samal ajal võis isegi ebamugav suhe olla täis siirast armastust ja sügavat kiindumust.
Kuidas saaks kurbustunde sõnadesse panna? Ja mida teha, kui leinav inimene tunneb, et leinast on raske rääkida kõrvalseisjale?
Sa võid rääkida ka iseendaga – vajadusel kasvõi valjusti, näiteks nii: “Olen kaotanud kellegi enda jaoks olulise ja tunnen, et mu tulevik on ebakindel.” “Pode üksindus, igatsus, lootusetus ja isegi viha.” “Ilma vähimagi häbita võin tunnistada, et tunnen kergendust – rasked aastad mäluhäiretega sugulase eest hoolitsemisel on seljataga ja tunnen end nüüd vabalt.”
Leinast põhjustatud tundeid tasub uudishimuga aktsepteerida. Võite jälgida ennast justkui väljastpoolt ja jälgida, milliseid aistinguid lähedase kaotus põhjustab. Kurbus on sageli ilus tunne, sest igatsus on vaimukas. Isegi meeleheitega täidetud hetkedel ei tohiks leina laia valikut emotsioone ära raputada, vaid rahus uurida.
Oluline on osata rääkida leinast – ka pärast matuseid
Armastatud inimese kaotus tekitab teistes inimestes kaastunnet. On soov leinavat inimest kuulata ja aidata. Sõbrad ja tuttavad helistavad või tulevad külla, keegi toob ka toitu. Aga kui matused on lõppenud, jäetakse leinav inimene sageli üksi.
Mitte igaüks ei mõista, et see on lähedase kaotanud inimese leinatöö algus.
Kõige ebameeldivam asi, mida teine inimene saab teha, on eeldada, et leinajad on pärast matuseid leinatud ja leinav inimene alustab nüüd normaalset igapäevaelu.
Sel hetkel jäetakse paljud leinajad täiesti üksi. Pole kedagi, kellega rääkida. Ja isegi kui oleks, siis leinav inimene kergesti “säästab” teisi. Ta võib arvata, et ta ei taha teist oma leinaga koormata ja teeselda, et kõik on korras. Üksindus ja tühjus võivad tunduda ülekaalukad.
Siiski on oluline, et saaksite leinast rääkida, kui soovite – isegi kui tunnete, et sisenete oma leinaga teise inimese ellu. Leinaval inimesel tasub otse teisele väljendada, et “ma tunnen kurbust ja tahaksin sellest rääkida – kas sa oskad kuulata?” Võite küsida teiselt inimeselt: “Kas me võiksime koos näiteks vaadata fotosid sellest inimesest, keda ma armastan, ja mäletada teda koos?”
Muidugi võite meenutada ka üksi. Keegi kirjutab lahkunule kirju, teine külastab hauda mitu korda nädalas ja kolmas räägib lahkunuga, nagu oleks ta veel kohal. Kõik vahendid on vastuvõetavad.
Siiski on sageli suur vajadus teise inimese kuulmiskõrva järele. Kui pole kedagi, kellega rääkida, võite otsida veebist erapsühholooge ja psühhoterapeute. Vaid üks või kaks kohtumist võivad olla üllatavalt kasulikud. Leinava inimese tunded võtab siis vastu inimene, kes ei pelga neid ega pelga neid. Professionaal võib tuua leinale ka perspektiivi ja aidata leinaval inimesel oma leina struktureerida.
Teil on lubatud enda eest hoolitseda keset leina
Isegi kaotuse keskel oleks leinaval inimesel oluline proovida enda eest hoolitseda. Isegi kui alguses ei tundu midagi palju, peaks leinav inimene võimalikult kiiresti naasma asjade juurde, mis tundusid enne lähedase surma tähendusrikkad ja mis pakkusid naudingut.
Isegi raskes leinas tuleks meeles pidada, et “mina, leinaja, olen väärtuslik ja minu heaolu on oluline.” Võib endale öelda: “Ma väärin seda, et selle kõige keskel pean meeles pidama, et kohtlen ennast lahkuse ja aktsepteerimisega”.
Oluline oleks põhitõdedest kinni pidada ka keset leina. Igapäevaelu rütm, regulaarne söömine, väikeste majapidamistööde eest hoolitsemine, liikumine, välitegevused ja taastav öine uni on elu põhilised ehituskivid, mis aitavad teil toime tulla ka kurbuse keskel. Tööle naasmine on kasulik, nagu ka hobide juurde naasmine.
Oluline on endale öelda, et lein muutub aja jooksul osaks elu kudumisest – see muutub ja elab. Kurbus liigub aeglaselt taustale, kuid see ei pea täielikult taanduma.
