Naine jagab lugu, kuidas tema mehe tugev side oma õega muutus ajapikku millekski häirivaks ja valusaks. Alguses tundus kõik süütu, kuid piirid hägustusid, tekitasid pingeid ja viisid lõpuks reetmiseni. Lugu, mis paneb küsima: millal muutub pereside liialt lähedaseks?
Kui ma esimest korda oma tulevast meest kohtasin, olin vaimustuses tema perekonnatundest. Ta rääkis õest kui oma parimast sõbrast, kellega ta jagas kõike – nalju, mälestusi ja ka kõige sügavamaid mõtteid. Minu jaoks oli see armas ja haruldane. Ma mõtlesin, et kui mees oskab oma õde nii siiralt armastada ja austada, suudab ta kindlasti sama tunde pakkuda ka mulle.
Esimestel aastatel olime kõik kolmekesi üsna lähedased. Tema õde käis meil sageli külas, nad naersid palju ja meenutasid lapsepõlve lugusid. Ma ei tundnud end kõrvalejäetuna – vähemalt alguses mitte. Kuid ajapikku hakkasin märkama, et midagi muutus. Kõik, mis juhtus meie vahel, jõudis peagi tema õeni. Kui me vaidlesime, teadis tema õde sellest juba enne, kui olime jõudnud rahu teha. Kui ma midagi planeerisin, teadis tema õde seda samuti.
See, mis algul tundus süütu avatuse märgina, muutus ajapikku piiride rikkumiseks. Ma tundsin, et minu ja mu mehe suhe ei kuulu enam ainult meile kahele – see oli nagu kolmnurk, kus mina olin alati see, kes tundis end kõrvalejäetuna.
Kõige valusam hetk saabus siis, kui avastasin, et tema õde teadis asju, mida ma polnud isegi veel jõudnud oma mehele rääkida. Hiljem selgus, et mees oli lugenud mu päevikulaadseid märkmeid ja arutanud neid õega, sest “tema mõistab mind paremini”. Need sõnad jäid mu pähe kõlama nagu noad. Kuidas saab inimene, kes väidab, et armastab mind, jagada minu kõige intiimsemaid tundeid kellegagi teisega?
Mingil hetkel hakkas tunduma, et tema õde ei ole lihtsalt pereliige, vaid autoriteet, kelle heakskiit määrab kõik. Kui tema õde millegi vastu oli, muutus ka minu mees – ta tõmbus eemale, vaikis ja otsis vabandusi, miks ta ei saa minuga nõustuda. Meie suhe hakkas murenema mitte tülide, vaid tema lojaalsuse tõttu valele poole.
Tagantjärele saan aru, et reetmine ei alga alati teise inimesega voodisse minemisest. Mõnikord algab see hetkest, kui keegi asetatakse oma partnerist kõrgemale – isegi kui see on sugulane. Kui südamest saab jagatud territoorium, ei jää sinna enam ruumi usaldusele ega turvatundele.
Olen rääkinud teiste naistega ja saanud aru, et ma pole ainus. Paljud on tundnud, kuidas mehe või naise liialt tihe side õe, venna või vanematega on toonud suhtesse pingeid ja valesid. On normaalne, et perekond on oluline, kuid kui partneri sõna kaotab kaalu, sest “ema arvab teisiti” või “õde teab paremini”, muutub suhe haavatavaks.
Tänaseks oleme lahku läinud. Ma ei vihka teda ega tema õde, kuid ma tean, et ma ei taha enam kunagi olla suhtes, kus kolmas osapool teab rohkem kui mina ise. Ma tahan partnerit, kes jagab oma tundeid minuga, mitte nende kaudu, kes väidetavalt “lihtsalt hoolivad”.
Minu jaoks oli see õppetund, et reetmine ei pruugi olla füüsiline – see võib alata vaiksetest usaldusmurenditest, sõnadest, mis jagatakse valede kõrvadega, ja piiridest, mida keegi enam ei kaitse.
Ja kui keegi küsiks, millal ma tundsin, et asi on läinud liiga kaugele, vastaksin: see oli hetk, mil ma sain aru, et minu mees räägib oma õega rohkem kui minuga.
Loe teisi huvitavaid postitusi SIIT
