Kas Eesti vajaks uuesti alaealiste komisjone?
Noorte jõhkrad vägivallateod lahvatavad tuhaaluse leegina ja jõuavad meediasse vähemalt korra-paar aastas. Nüüd annab kõneainet intsident, kus kaks viienda klassi poissi peksid eakaaslast ning kolmas kogu tegevuse üles filmis. Sotsiaalmeediast on selles mõttes kasu, et paljud sellised peksulood, mis varem jäid saladuseks, jõuavad avalikkuse ette.
Sageli peksjate endi lihtsameelsuse tõttu, kes tahavad kiidelda ja vahel filmib keegi kõrvalseisja. Kas koolivägivald süveneb, või jõuavad varem varjus püsinud juhtumid tihedamini avalikkuse ette? Loodetavasti toimub pigem viimane. Literaat Sass Henno on pakkunud, et kahju võiks sisse nõuda selle tekitanud lapse vanematelt. Võib-olla tõesti, aga sageli oleks vaja tõhusamat lähenemist, sest lapsevanemad ei suuda end sageli kehtestada.
Kogenud noorsoopolitseinik Marina Paddar on pidanud veaks alaealiste asjade komisjonide kaotamist ja vastutuse jagamist laiali, mis aga tähendab, et on tekkinud tühik. Alaealiste komisjon seisis hea selle eest, et tekitatud kahju saaks heastatud, tülli läinud pooled lepitatud, alaealisele alkoholi pakkunu või ostnu isik välja selgitatud jne.
Komisjonid kaotati uue iseseisvuse alguses, siis taastati ja mõned aastad tagasi kaotati uuesti. Muidugi polnud komisjon mingi imevahend. Aga vähemalt tähendas see mingisugustki süsteemset lähenemist ja toe pakkumist halvale teele kalduvatele lastele.
