Armastust saab seletada rea neurokeemiliste sündmustega spetsiifilistes ajuosades, kirjutab neuroteaduste professor Larry Young ajakirjas Nature.
Kui see on tõsi, saaksid teadlased välja töötada ravimeid, mis töötaksid armurohtudena või aitaksid armastust maha suruda.
Paljude arvates on armastus üks nendest asjadest, mida teadusega seletada pole võimalik. Young pole nõus. „Ma ei tea, kas me suudame seda täielikult mõista, kuid mina usun, et meie tunded on välja kasvanud loomariigis esinevatest käitumisviisidest ja tunnetest,” ütles ta BBCle. „Ma ei usu, et emaarmastus oleks väga erinev inimesel, šimpansil, reesusmakaagil või isegi rotil.”
Teadlased on leidnud, et loomaema ja poja vahelise sideme moodustumisel mängib olulist rolli keemiline ühend nimega oksütotsiin. Youngi arvates on see samamoodi ka inimestel. „Me tunneme oma emotsioone nii rikkalikena, et ei suuda lihtsalt uskuda, et need tekivad rea keemiliste reaktsioonide tulemusena,” selgitas ta.
Kui see kehtib emaarmastuse kohta, kas sama võib siis kehtida ka romantilise armastuse kohta? Youngi arvates on see väga tõenäoline. Teadlased on näidanud, et oksütotsiin osaleb isase ja emase preeria-uruhiire vahelise seose kujunemisel, kes, nagu inimesedki, moodustavad pikaaegselt kestvaid ustavaid paare. Ka inimeste peal läbi viidud uurimustes on näidatud, et oksütotsiin suurendab inimestevahelist usaldust.
Seega usub Young, et sarnased molekulid mängivad olulist rolli inimestevaheliste tugevate sidemete moodustumisel. Ta arvab, et protsessiga on seotud ka teised molekulid – neid ei peaks tema sõnul olema kuigi keeruline välja selgitada.
“Usun, et hakkame alles sellest mõistatusest aru saama,” ütles ta. „Ajus on sadu signaalmolekule, mis töötavad erinevates ajuosades. Tulevikus mõistame ilmselt palju paremini, kuidas need kemikaalid omavahel suhtlevad ning erinevates ajuosades töötades keerukatele emotsioonidele aluse panevad.”
Teised teadlased väidavad aga, et ka kasvatusel ja psühholoogial on siinkohal oluline roll. Oxfordi ülikooli professor Nick Bostrom rõhutas: „Ei tohiks arvata, et see lähenemisviis võimaldab armastust täielikult mõista. Oluline on arvesse võtta ka evolutsioonilisi, psühholoogilisi, sotsioloogilisi ja humanistlike vaatenurki.”
Ka Young nõustub, et kasvatus on väga oluline. „Kasvatus mõjub aga samuti neurokeemia kaudu,” lisas ta. „On teada, et varases nooruses kuritarvitamist või hülgamist kogenud naiste aju toodab vähem oksütotsiini. Seetõttu nõustun täiesti, et kogemused mõjutavad meie võimet suhteid moodustada, kuid see mõju tuleb esile muutuste kaudu neurokeemias ja geeniekspressioonis.”
Kui armastus on vaid üks väga keeruline keemiline reaktsioon, kas seda on siis võimalik manipuleerida?
“Oksütotsiin suurendab soovi vaadata inimesele silma ning tema tundeid mõista,” ütles Young. „Nii võib see ka mõjutada suhete moodustamise võimet, seega on väga võimalik, et tulevikus kasutatakse sellesarnast ainet näiteks lagunevate abielude päästmiseks.”
Juba praegu on müügil oksütotsiini sisaldavaid parfüüme, kuid Youngi hinnangul sisaldavad nad seda ainet liiga vähe, et armurohuna toimida. „Arvan aga, et tulevikus on võimalik välja töötada ravimeid, mis armastusega seotud ajuosasid mõjutavad,” lisas ta.
Ka Bostrom usub, et tulevikus on inimeste tundeid üha enam võimalik neuroloogiliste vahendite abil mõjutada. „Arukalt kasutades võiksid sellised ravimid inimeste kogemusi rikastada ja üleliigseid kannatusi vältida,” ütles ta. „Selliste ravimite kasutamise eetilisust tuleks aga enne põhjalikult uurida.”
