Sotsiaalmeediasse on pandud pildid ja video sellest, kuidas ukrainlased käivad teede äärest otsimas lähedaste surnukehi.
Ukrainlanna edastas sotsiaalmeedias järgneva südantlõhestava sõnumi:
Lugupeetud härra komandör, kas teid ei häiri miski? Kas teie südames pole midagi meie sugulaste jaoks, kelle te põllule jätsite?
Suligivka… 9 kuud tagasi suri siin mu isa, 4 kuud on rindejoon sellest kohast juba kaugel, aga nad unustati ära, nagu poleks neid kunagi olnudki. Ja keegi ei liigutanud isegi sõrme, et meie sugulaste surnukehad ära tuua…
sa käsi ja kingad lebavad ikka veel teeservas…
Kas ma usun meie helgesse tulevikku? Kas ma usun, et pärast sõda me muutume ja meie riik õitseb? EI!!!
Mul on häbi, 95. brigaad, et mu isa su lipu all suri! Brigaad, kes peab oma inimesi otsima, vastused, mille me teilt saime:
Raamatupidaja „Kas teile vähe on makstud?
Advokaat „Kas te siis ei teadnud, kuhu ta saadeti, te ei saa teda elusalt tagasi oodata, keegi ei otsinud, ei otsi ega hakkagi otsima.”
Kuum liin „Kas te olete debiil, et ei saa tagasi helistada.”
Ivan Angelin, kadunud isikute koordinatsiooni staap, 17. novembril: Kkõik on juba ammu puhastatud, seal pole surnukehasid.”
Miks ma siis täna tee äärest oma isa säilmed leidsin!!!?
allikas: eestinen.fi
