Olgu juba sissejuhatuses öeldud, et muidugi on venelasi, kes on avalikult ja avameelselt sõja vastu, kellele Putini režiim on ühel või teisel viisil haiget teinud ja kellel on Venemaa käitumise pärast häbi. Kuid olgem ausad, neid on käputäis umbes 160 miljoni suuruses inimmeres Venemaal ja võõrsil, sealhulgas miljonite venelaste seas, kes on pagenud või kolinud läände. Olgu samuti öeldud, et ma käsitlen siinjuures lihtsustatult venelastena kõiki inimesi, kelle ema- või kodune keel on vene keel, vaatamata etnilisele päritolule.
Väga palju räägitakse venemeelsusest või venevastasusest. Tavaliselt ei pöörata tähelepanu sellele, et läänes pannakse automaatselt võrdusmärk venemeelsuse ja Putini poliitika toetamise ning Venemaal venevastasuse ja Putini režiimi kritiseerimise vahele. Justkui tegemist oleks sünonüümidega. Kes protestib Putini režiimi vastu, ongi valmis venevihkaja. Vastupidisel juhul on ta venearmastaja. Kas see on nii sellepärast, et enamik venelasi on uhked Putini režiimi üle, mis paneb neid ennast tundma tõeliste venelastena? Kas see ongi Venemaa, mida venelaste rõhuv enamik ihkab? Ja kui see nii ei ole, miks nad seda siis (aktiivselt või passiivselt) toetavad ega astu selle vastu välja?
Paradoksaalselt toimusid venelaste Putini- ja sõjavastased meeleavaldused üksnes Venemaal, lühikest aega ja väikeses ulatuses peale agressiooni algust ning «osalise» mobilisatsiooni väljakuulutamise järel, kuid mitte vabas läänes. Moskvas, Peterburis ja teistes Venemaa suurlinnades läksid tänavatele tuhanded inimesed, peamiselt noored, kellest võimud said hõlpsasti jagu. Sest neid polnud sadu tuhandeid või miljoneid, kellega Putini repressiivne masinavärk ei oleks enam toime tulnud.
Läänes pole teateid isegi mõnekümnest protesteerivast venelasest, küll aga nägime veel eelmisel aastal 9. mai «pidustusi» Londonis, Berliinis ja Brüsselis, kus lastele pandi pähe pilotkad ja rinda Georgi lindid.
Mitteprotesteerivad venelased leiavad kõiksuguseid põhjuseid ja vabandusi, miks nad ei saa või ei soovi sõja ja Putini vastu meelt avaldada. Venemaal elavate venelaste puhul on olukord arusaadavam. Seal kardetakse raskeid tagajärgi, halvemal juhul barbaarset kohtlemist (näiteks vägistamist politseijaoskonnas), kuid paljudel läänes elavatel venelastel pole tegelikult mingeid vabandusi ega põhjendusi, mille taha pugeda. Osal on sugulased Venemaal, kelle pärast tasub karta, kuid kindlasti mitte kõigil. Protesteerimisega praeguses kontekstis on piltlikult nagu teise/kohaliku keele õppimisega. Kas selleks on soovi või ei ole. Vabades ja demokraatlikes riikides ei ähvarda neid mitte mingisugused tagajärjed.
Vastupidi, seda vaba maailm neilt ootabki, et nad protesteeriksid ja näitaksid siiralt, et nad tahavad teistsugust Venemaad, mis taotleb rahu. Kui läände läinud miljonid venelased naudivad turvalisust, demokraatiat ja inimõigusi ning heaolu, miks nad ei soovi, et see kõik oleks ka Venemaal? Kuidas saab olla uhke oma riigi üle, kui ise ei taha seal elada?
Vastus võib peituda Putini ja Venemaa, kuid ka Putini ja sõja samastamises. Sõda ei ole hea, kuid Putin on venelastele (justkui) väga palju head teinud ja ta ongi Venemaa kehastus ühes isikus. Ta ei saa olla ühtaegu hea ja halb. Umbes nii, nagu oli sovettide mõtteviis Stalini ajal. Türann tappis armutult miljoneid inimesi ja sundis ellujäänuid elama viletsates, tihti äärmiselt viletsates tingimustes, kuid ta oli (ja on) ikkagi hea ja tark juht. Muud ei saagi järeldada kui seda, et suurem osa venelastest on jätkuvalt orjamentaliteediga rahvas, vaatamata nende jõukuse kasvule, reisimisvõimalustele või välismaal/ läänes elamisele ning info kättesaadavusele. Ei maksa arvata, et Venemaal on kõik totaalses pimeduses.
Protesteerimisest keeldujad, aktiivsed putinistid või passiivsed käegalööjad/argpüksid kardavad kaotuse häbi ja veelgi enam vastutust. Niinimetatud poliitiline passiivsus ei vabasta vastutusest. Nii nagu on süüdi inimene, kes lihtsalt vaatab pealt või mujale, kui tema kõrval keegi sureb ja vajab hädasti abi. Nad loodavad ikka veel, et pääsevad kõigest sellest. Putini edu või ebaedu kajastub putinistide hääletugevuses ja demonstratiivsetes provokatsioonides.
Lootust on paraku vähe, sest isegi läänes prisket raha teenivad Venemaa kultuuritegelased, näiteks ooperilauljad ja dirigendid, ei soovi Putini vastu sõna võtta, pugedes «apoliitilisuse: taha. Äärmisel juhul, kui neid on ähvardanud skandaalne vallandamine, on nad olnud nõus endale neutraalsel toonil tuhka pähe raputama (näiteks ukraina nimega ooperidiiva Anna Netrebko). Järelikult ei aita muu kui kindel kaotus, häbi ja vastutus. Seejärel mentaalne puhastus.
Allikas. Eesti200
