Kadrit väärkohtles seksuaalselt tema isa….

Kadrit väärkohtles seksuaalselt tema isa. “Esimene kord, mida ma mäletan, oligi see, kui ma läksin katki. Ma ei saanud küll siis aru, ma olin seitse. Ma ei ole olnud kunagi, vahekorda kui sellist ei ole kunagi olnud. Aga ta on teinud seda oma kätega,” meenutas Kadri “Pealtnägijas”. See on teadaolevalt Eestis esimene nii avameelne teleintervjuu nii tundlikul teemal.

Kadri kasvas Lõuna-Eesti väikelinnas. Oluline nüanss on, et pere oli usklik ja isa töötas ühtaegu avalikus ametis ning kuulus koguduse juhatusse. Väliselt musterpere pinna all oli aga suur saladus.

“Mu lugu algab ikkagi sellest, et mu esimesed mälestused on hirmust. /…/ See algas siis, ma arvan, et ma olin viiene, kui /../ ma ei tahtnud elada. Ma tahtsin endale haiget teha. Ma ei saanud aru, miks,” meenutas Kadri.

“Kui ma olin äsja seitse saanud, siis ma murdusin. Inimesena murdusin. /…/ Kui ma viiesena tundsin lihtsalt hirmu, aga see hirm oli nagu väline, siis see oli see hetk, kus ma tegelikult juba puiklesin vastu. Aga ma olin väga sõnakuulelik laps,” rääkis ta.

Kõiki üksikasju lahkamata on resümee, et Kadri sõnul käisid käsikäes nii füüsiline vägivald kui ka seksuaalne väärkohtlemine. Kõige sellega kaasnes lakkamatu vaimne pinge.

Kadri nõusolekul kommenteeris juhtunut ka tema terapeut Kait Sinisalu, kelle sõnul on naisel komplekstrauma järgne stressihäire. Sinisalu sõnul pöördub ohvri allasurutud agressioon tihti enda vastu, millest ka enesehävituslikud mõtted.

“Ühelt poolt on see, et luuakse seda ühist saladust, et see on meie saladus, me ei räägi sellest kellelegi. On olnud niisuguseid juhtumeid, kus on isad öelnud – räägin ainult minu praktikast – lapsele, et kui sa ainult hingad, ma valan su ema happega üle. Ühesõnaga mitte ainult, et ma tapan, vaid et ta peab piinlema,” rääkis Sinisalu.

Pere sõitis tihti mööda usuüritusi üle Eesti. Ühel õhtul 2008. aastal Tallinnas keeldus toona 15-aastane Kadri kojusõiduks isaga ühte autosse istumast ja rääkis ühele täiskasvanud koguduseliikmele olukorrast. “Ja see oli kõik, mis mu sees oli. Selles mõttes, see oli kogu mu jõud, kogu mu julgus viimase piisani. /…/ Ja see oli esimene kord, kui ma kellelegi üldse päriselt rääkisin. Ma olin üritanud, aga see oli ära lõpetatud. Ja see üks lootusekiir tuli kuskilt, et äkki nüüd midagi muutub, äkki nüüd. Äkki nüüd kuidagi midagi muutub, sest ma ju tegelikult ka kartsin seda muutust, sest ma sain aru, et kui midagi päriselt muutub, see tähendab ju, et mu pere enam ei ole,” meenutas Kadri