PRAEGUSE VALITSUSE juhtimisel, aga ka eelmiste valitsuste otsuste tõttu vajub Eesti aina sügavamasse laenumülkasse. Viimase viie aasta jooksul on riigi kulud kasvanud 47 protsenti. Seejuures ei vähendata Toompeal avaliku sektori kulutusi, vaid antakse hinnatõusule hoopis hoogu juurde.
Oktoobris laenas Eesti riik kümneks aastaks miljard eurot peaaegu sama kallilt nagu Itaalia ja Kreeka. Itaalia kümneaastaste võlakirjade intress on 4,45 protsenti, Kreekal 4,66 protsenti ning Eesti võlakirjade intress ulatub 4,023 protsendini aastas, mis tähendab laenamist 32 korda (!) kallimalt kui veel kaks aastat tagasi.
Rahandusministeeriumi andmetel kasutatakse kallist laenuraha riigieelarve puudujäägi katmiseks ja likviidsusreservi täiendamiseks, teisisõnu Eesti riigi toimimas hoidmiseks. Sisuliselt laenatakse raha, et poest süüa osta. Ministeerium lubas lahkelt, et riik võtab ka edaspidi jooksvate kulutuste katmiseks laenu. Eesti võlakoormus kerkib alanud aastal 19,8 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Võlg kasvab 780 miljoni euro võrra, 7,65 miljardi euroni.
KUI EESTI PANK püüab nagu Euroopa Keskpankki inflatsiooni ohjeldada, siis Toompeal köetakse takka nii inflatsiooni kui hinnakasvu. See pole minu hinnang, vaid Eesti Panga tõdemus. Lihtsamalt öeldes: valitsus võtab jooksvate kulutuste tegemiseks ja toetuste väljamaksmiseks järgneva nelja aasta jooksul miljard eurot laenu, et kõikidele valimatult raha pihku lubanuna suudaks valimatult toetusi välja maksta.
Seetõttu tõuseb riigi võlakoormus 2026. aastaks 19 protsendilt 26 protsendile SKT-st. Samas tempos jätkates tuleb kümne aasta pärast neljaprotsendilise intressimäära juures maksta ligi miljard eurot intresse aastas, hoiatab keskpank. Mõistagi ei ole riik aga mingisugune abstraktne elukas, vaid meie kõik. Iga inimese kohta teeks see 700 eurot aastas. Veel 2018. aastal oli Eesti riigi võlg kõigest 8,2 protsenti SKT-st.
Otsisin ajaloolise tõe huvides välja peaminister Kaja Kallase mõned tsitaadid.
«Eelarve tasakaal ei ole asi iseeneses, nii nagu me ei saa pere rahakotti kasutades pikalt üle jõu elada, ei saa me seda teha ka riigi rahakotti kasutades. Kriisis on erasektor pidanud vööd koomale tõmbama, avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne,» kirjutas ta Lääne Elus 21. aprillil 2021.
«Me ei taha kindlasti minna Kreeka teed. Seal võeti laenu püsikulude katmiseks. Hetkel näeme, et laenud lähevad järjest kallimaks ja see kulu riigile on pikas perspektiivis veelgi suurem. See tuleb kõik kinni maksta meie ja meie järglaste poolt tulevaste aastate jooksul, mil see võib olla veelgi keerulisem,» nentis ta valitsuse pressikonverentsil 1. septembril 2022.
Üle-eelmise aasta 22. septembril ütles Kallas majanduskonverentsil «Äriplaan 2022», et Eesti on asunud libedale puudujääkide kasvatamise teele. «Kriisi ajal oligi vaja kulutusi teha. Samas poleks see auk pidanud kunagi nii sügavaks minema, kui see praegu on. Varem või hiljem tuleb selleks tõsta makse, sest eelarveauk on sügav. Viimase viie aasta jooksul on riigi kulud kasvanud 47 protsenti! Riigi sissetulekud pole isegi ligilähedale nii palju kasvanud,» märkis ta.
KAJA KALLASE sõnades väljendatud seisukohad on sümpaatsed, aga neil ei ole kahjuks vähimatki pistmist tema erakonna liikmete tegudega riigikogus. Loevad teod, mitte ainult sõnad. Oravad hääletavad toetuste valimatu laialikülvamise poolt. Hääletusi saadab eriti rumalale valijale suunatud retoorika: peame kõigi nende kallite eelnõude poolt olema, muidu laguneks valitsus laiali ja see oleks Eestile julgeolekuoht.
Kui kalendrisse vaadata, saab mõtlev inimene aru, et loll on see, kes vabandust ei leia. Valimised algavad 27. veebruaril. Järgmise valitsuse ametisse astumiseni on küll praegune valitsus võimul, ent kui oravad ja sotsid ei oleks näiteks peretoetuste hääletusel allunud Isamaa diktaadile, ei oleks ka valitsus laiali läinud. Isamaa niiditõmbajad ei ole eilased, et oleks lasknud sel juhtuda. Valitseda on ikka etem kui istuda opositsioonis.
Natuke teine oleks lugu siis, kui peretoetuste suurendamisel oleks mingisugunegi tõendatud mõju Eesti iibele, kuid seda ei ole ega tule. Mis juhtus 2017. aastal pärast lasterikaste perede toetuse tõstmist? Vähenes esimeste ja teiste laste ilmaletulek. Ka vanemahüvitise kehtestamine aastaid tagasi ei andnud loodetud suurt iibe kasvu, kuigi kahtlemata muutis laste saamise veidi hõlpsamaks ega saa välistada, et ilma selleta oleks sündimus veelgi väiksem.
Kogu selle pisut sotsialistliku toetusetralli vältel oli aga eriti kummaline EKRE ja Isamaa käitumine. Toetusi makstakse ju kõigile Eesti elanikele, mitte ainult kodanikele. Ometi olid mõlemad põgenike ja pagulaste vastased erakonnad sellega nõus.
EESTI 200 HINNANGUL on kõigi toetuste maksmise eelduseks vajadus. Eesti Keele Instituudi antud definitsiooni kohaselt tähendab toetus abi, tuge, soodustust, kaitset … Abi, tuge ega kaitset ei ole kunagi vaja kõigile ühtemoodi ega pidevalt. Seepärast on võlts ja ebaaus jagada toetusi korraga nii Eesti esirikastele kui kitsikuses üksikvanematele ja sama palju.
Selleks et aegunud ja ummikus riigivalitsemise põhimõtteid tuulutada, on tagumine aeg viia ellu isikustatud, personaalse riigi põhimõtted. Riik teab juba praegu perede ja nende laste kohta kõike, kuid bürokraatia ja viletsad digilahendused tapavad selle teadmise ära. Riik suudaks andmete pealt iga kord teenuseid ja toetusi automatiseerida, aga ei tee seda. Miks? Sest ametnikudki käivad ju valimas ning meie digilahenduste ajakohastamine ei ole miskipärast kunagi olnud prioriteediks.
KÕIK OLEKS VÕIMALIK, kui hirm ei kägistaks. Juba pikka aega kuuleme valitsejate suust, kuidas see või too asi pole võimalik. Ei ole võimalik ehitada teid ega tuuleparke. Ei ole võimalik pakkuda lastele lühikest kooliteed ega eakatele inimväärset elu. Ei ole võimalik, sest ikka on midagi puudu. Tavaliselt raha. Ei ole võimalik, sest ikka on midagi ees. Enamasti ülereguleerimine või ametnike suva.
Tegelikult on puudu hoopis poliitilisest julgusest, tahtmisest ja otsusekindlusest. Poliitikutel on hirm kaotada oma positsioon või valimistel mõned hääled. Kui aga oleks tahtmist ja pealehakkamist, oleks peaaegu kõik võimalik. Alati on, ainult eesmärk ja soov peavad olema.
“Abi, tuge ega kaitset ei ole kunagi vaja kõigile ühtemoodi ega pidevalt. Seepärast on võlts ja ebaaus jagada toetusi korraga nii Eesti esirikastele kui kitsikuses üksikvanematele ja sama palju.”
