Jaan Pillesaar on leidnud OECD graafiku maksuametite kogutavate riigitulude kohta suhtena nende SKTsse. Seal pole esmapilgul midagi põrutavat: ennegi oli teada, et Eesti ja Rootsi on tõhusad maksukogujad ja et sellega tegeleb meil ja neil põhiliselt maksuamet. Ent Pillesaar on ta põrutama pannud, sest enda avastuse tarbeks on muutnud ära tabeli pealkirja, nimetanud riikide maksuametite rolli ümber riikide maksukoormuseks ja siunab ja reformib Eestit selle argumendiga.
Täie enesekindlusega kinnitab ta, et on avastanud «vale ja demagoogia, millest suuremat olla raske otsida» – «maksureformi» kohta, nagu ta asja nimetab. Reformi enda jätab ta küll täpsustamata, seevastu aga selgitab, et tema paljastus on tuhanded mahavaikitud maksuerandid teistes riikides, mille arvesse võtmisel paigutuvat Eesti maksukoormuselt maailma riikide tippu. Ta olevat leidnud kodanikele ja ettevõtetele maksukoormuse ainsa tegeliku näitaja – numbri, mida nood riigile reaalse rahana loovutavad.
Enesekindlus veab teda paraku alt. Just tegelikult makstavad ja laekuvad summad on maksukoormuse arvestamise alus ja – ei maksa kirvega kurge püüda -, erandid loomulikult võetakse seejuures arvesse. Enamgi, sel meetodil võetakse arvesse isegi maksmata jäetud maksud, mistõttu on Eesti näiteks lõunanaabritest maksukoormuselt ees, kuigi pole seda maksumääradelt. Me oleme olnud tõhusamad kogujad ja ausamad maksjad seni pigem madalamate kui kõrgemate määrade juures.
Suurem segadus selle tabeli reklaamimisel tekib ent sellest, et ta sisaldab ainult maksuameti kogutavaid makse, see tähendab, et paljude puhul ka mitte näiteks sotsiaalkindlustust ega teiste riigiasutuste vōi omavalitsuste kogutud tulusid. Kuid päriselus on Eesti summa summaarum endiselt napilt alla EL ja isegi OECD maksukoormuse, kaugel taga põhjamaadest.
Pillesaar püüab oma leide panna teenima «riigireformi», mis ka temal nagu enamasti kõigil taandub ametnike vallandamiseks.
Maksutõusud on meil paraku tulekul, aga põhjendatavad pole nad mitte niivõrd tahtmisega põhjamaadele ka maksudelt sarnaneda, vaid struktuurimuutustega, mis toovad prognoosides kaasa maksukoormuse langust. Näiteks ei käi aktsiisid kaasas inflatsiooni ega riigieelarve mahuga, kuna on absoluutnumbrites, mitte protsentides.
Samuti vähenevad suhteliselt käibemaksulaekumised, kuna jõukuse kasvades väheneb tarbimise suhe tuludesse. Oma osa on vananemisel. Kuid maksukoormuselt jääme tippudele veerandi ja isegi kolmandiku võrra alla isegi pärast üldise koormuse säilitamiseks tehtavate määrade tōstmisi.
Pillesaar püüab oma leide panna teenima «riigireformi», mis ka temal nagu enamasti kõigil taandub ametnike vallandamiseks. Ent ametnikkond on riigi kuludest üksnes ühekohaline protsent ja, kuigi alati ebapopulaarne, üldsegi mitte kõige väärtusetum, vaid riigi toimimiseks vältimatu.
Ka viide omaaegsele vallandamisele maksuametis on tal eklektiline, sest masu sundis selle peale igal pool. Ent Marek Helm oli tubli mees tõesti ja meie koostöö tuum polnudki koondamised, vaid maksukogumise revolutsiooniline tõhustamine. Midagi taolist, mida meie tegime käibemaksuarvestuse, piirikaubanduse, töötamise registriga, pole tehtud kümme astat. Aga vaja oleks ja loodan, et tehisintellekt aitab meid lähialal teha uue sammu ning koguda veelkord sadu miljoneid ebaaustate arvel.
Samuti oleks tore toetuste vajaduspõhiseks muutmine, selles olen Pillesaarega isegi väga nõus. Aga riik pole eraettevõte, vaid demokraatia. Parteid teeksid, kui ei teaks, et asi on ise teha lihtsam, kui pärast tegemist valituks saada. Seepärast kulutatakse energia ja raha tavaliselt seletamisele, kuidas inimesed on võrdsed, vajavad kõik riigi toetusi ja üleüldse pole midagi võimalik teha.
allikas: reform.ee
