Juba 15 aastat tagasi selgus, et koertele ussirohu andmine on täiesti mõttetu, ometi seda tehakse
Paljud arvavad, et teevad koerale teene, kui annavad talle kaks korda aastas ussirohtu. See on aga vananenud arusaam, millest peaks vabanema.
Soomes pole peredes elavatel koertel enamasti üldse mingeid usse. Koeraga väljas jalutamas käimine ei ole samuti ohtlik, räägib loomaarst Seppo Saari. Ta on uurinud loomadel sooleparasiite ning on kursis võimalike ohtude ja tõrje meetmetega, vahendab Yle.
Vastav uuring avaldati juba 2006. aastal ja pärast seda on olnud seisukoht, et ussitõrje peaks põhinema looma väljaheidetel. Paljud aga elavad siiani vanade arusaamadega, kuigi neil pole mingit teaduslikku põhjendust.
Uuringust selgus, et vaid 6 protsendil Soome koertel on ussnugilised. Hirmujutud usside kohta on pärit mujalt maailmast ning vastavalt sellele tegutsetakse. Ravimifirmad annavad samuti välja reklaammaterjale, mis pole vigased, aga need on tõlgitud enamasti võõrkeeltest ning ei sobi kokku Soome oludega.
Soome koertel on kõige tavalisem ussnugiline koerasolge. Algloomadest on levinuim giardia. Uuringust selgus, et enamus koeraomanikest annab ussirohtu rutiinselt, ja valib kõige laiaulatuslikuma ravimi.
Kui aga parasiidid leitakse, peaks andma tegelikult ravimit ainult nende vastu, mitte kõige laiaulatuslikumat, räägib Saari. Ussirohu hind kõigub 10 ja 30 euro vahel.
Kuigi enamusel koertest pole ussirohtudest mingit kasu, need midagi kahju ka ei tee. Näiteks võivad kutsikad saada omale ussid, isegi kui emal endal neid pole. Siis on mõned tõud, mille immuunsüsteem ei hoia ära ussnugilistega nakatumist. Suurem oht on neil koertel, kes liiguvad Põhjamaadest väljaspool.
Koera nugilised võivad põhjustada vaevusi ka inimestele. Vanematel koertel ei paista nugilistega nakatumine välja, noorematel muutub karv kahvatuks ning kõht paisub üles.
Kõige lihtsam on ussnugilisi avastada, kui viia väljaheite proov loomaarsti juurde.
Kardetakse, et liiga suur ussirohu andmine võib muuta teatud parasiidid nende suhtes immuunseks, nii on see juhtunud näiteks põllumajandusloomade ja hobustega. Koerte puhul aga sarnast ohtu täheldatud pole. Igaks juhuks antud ussirohi koera ei kahjusta, aga midagi kasulikku sellest samuti pole. Küll aga mõjutavad ravimid keskkonda.
Kui koeral pole nugilisi avastatud, siis neid ilmselt ei tulegi. Küll aga tasuks lasta loomaarstil väljaheidet kontrollida korra-kaks aastas. Soolenugilised võib saada näiteks saastunud liha kaudu, samuti siis, kui ussimunad on sattunud loodusesse ja sealtkaudu loomatoidu sisse. Rutiinsest ussirohu andmisest on koerte puhul rohkem kasu väljaheite regulaarsest kokku korjamisest.
Paljud annavad ka kassidele ussirohtu regulaarselt paar korda aastas. See on samuti täiesti vale lähenemine, kuna seda võib olla liiga palju, või siis liiga vähe. Väljas liikuval kassil on peaaegu alati nugilised. Nad saavad hiirtelt tavaliselt solkmed, paelussi või toksoplasma alglooma. Nii võivad parasiidid looma kurnata.
Enamasti on parasiidid ka tõukassidel, kui kasvatajatel on mitmeid kasse. Kõige levinumad parasiidid on sellisel juhul giardia ja Tritrichomonas blagburni. Kuivõrd paljudel kassidel on need soolestikus tavapärased, siis reageeritakse vaid siis, kui need põhjustavad vaevusi.
Samas, kui kass elab kogu aeg toas ja käib väljas vaid rihma otsas ning sööb vaid töödeldud valmistoitu, siis pole tal reeglina mingeid parasiite. Nõnda ei vaja toakassid mingeid ussirohtusid, leiab Saari.
