Jõulukombed

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.

 

 

Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste ‘tavalised jõulud’ alla.

Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.

 

 

Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.

 

Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

 

 

Maja kaunistamine

Jõuluõled, jõuluheinad

Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.

Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne – mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.

 

 

Jõulukroon

Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu. Lähemalt vaata näärikroonide juurest.

 

 

Punutised ja õlekujud

Tänapäeval müüakse meie poodides Soome ja Skandinaavia eeskujul jõulusokke, kuid ka õlenukke, mitut laadi õlgpunutisi, kuivatatud lilledest jõulukaunistusi, õlest riste, kuusnurki, viljapeadega punutisi ja muud vanapärast. Neid kõiki valmistatakse ka ise nii mitmesugustel kursustel ja ringides juhendaja näpunäidete järgi kui ka iseenese tarkusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi õpitubades on kümmekonna aasta jooksul õpetatud soovijaid tegema igat liiki jõulukaunistusi.

Hüppame tagasi vanemate tavade juurde, kuhu kuulusid kõikvõimalikud kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva jm tähtpäevade juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus, külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda. On näiteks valmistatud sümboolne külavanema kuju jpm.

 

 

Jõululilled

Jõulukuuse kõrval kuuluvad 20. sajandi kodudesse toalilled, mille valik ja päritolugeograafia aina avarduvad. Mõned neist on olnud eriti hinnatud, sest õitsevad täpselt jõulude ajal, nagu kristusekroon, jõulukaktus, fuksia. Amarüllist ehk ratsuritähte on püütud ka ise kasvatada ja ilusaid suuri õisi õigeks päevaks ajatada. Paarikümnel viimasel aastal kuulub jõulude juurde jõulutäht ehk kaunis piimalill ehk poinsettia, mida ostetakse jõuluajaks poodidest. Kuigi jõulutähe erksad lehed võivad olla ka roosad, kollakad või valged, on muidugi punaseleheline vorm jõuludeks eelistatud. Jõulutähed kuuluvad Ameerikas jõulude juurde alates aastast 1828, Euroopasse jõudis see Mehhikost pärit lill hiljem, kuid näiteks kunstlilledest ukse- ja kuusekaunistusena on see tänapäeval väga sagedane. Kahjuks ongi selle taime eluiga Eesti kodus vaid natuke pikem kui pühad ise, sest kodus kasvatada teda ei õnnestu.

Talvistest lilledest kasvatati ja kingiti veel alpikannikesi nii jõuludeks kui muude oluliste tähtpäevade ajal. Näiteks nõukogude ajal, kui lilled olid tõeline defitsiit ja neid ei saanud eriti kusagilt osta, olid alpikannikesed kindel pühadelill. Meie aedades kasvavatest lilledest on pikka aega kuulunud jõulude juurde veel õlelilled: nii kimbud laual kui ka 1950.-1960. aastatel aknakaunistused – topeltakende vahele pandud vatt kaunistati õlelilledega.

Päris viimastel aastatel on jõululilledena reklaamitud veel hüatsinte ja tulpe, mida kaasajal ajatatakse peaaegu aastaringselt. Siiski on varasemate jõululillede eripära, et kõige lõhnavam on olnud kuusk ja kuuseküünlad, muud jõulutaimed lõhna ei levita. Suurem osa lilledest on ka mürgised.

Taimedest on jõuludega seostatud meil veel asparaagust, paljudes Euroopa riikides ning Ameerikas iileksit ja luuderohtu. Sellest punutakse ustele pärgasid, teda kasutatakse dekoratiivse elemendina maja ja tubade kaunistamisel. Meil see taas pole levinud, sest looduslikult kasvab luuderohi eeskätt läänesaartel, pealegi on meie talved nii külmad, et taim ei pea talvistele temperatuuridele vastu. Toalillena on ta aga selleks liiga uus, et erilise jõulutaime rolli saada.

NB! Kõik jõuludega seotud kultuurtaimed on mürgised alates luuderohust, mis võib põhjustada krampe, kuni jõulutähe ja muude lilledeni. Nad on üksnes vaatamiseks ja mitte mingil juhul rebimiseks ega suhu pistmiseks.

 

 

Jõulukuusk

“Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse,” teatab Kadrina rahvalaul. Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske. On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud, ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest: kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.

Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: “Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule.” Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.

Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles. Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem (Viljandis 1937, Narvas 1938).

Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam.

Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.

Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.

 

 

Kodukuused

Sellegi tava vanuse üle on hirmus palju vaieldud ja spekuleeritud just selsamal põhjusel, et paljudes peredes kommet ei järgitud ja eks igaüks lähtub tõlgendamisel oma kogemusest. Ants Viirese andmetel on kodudesse jõulukuused ilmselt levinud 18. sajandil, seda luterlike sakslaste eeskujul ja trükitud jõulujuttudest mõjutatuna. 19. sajandi alguses oli komme linnades tuntud, ehkki mitte kõigis peredes puud laste rõõmuks üles ei seatud. Samal ajal alustasid jõulupuudega oma kodudes mõisnikud ja kirikuõpetajad ja need tavad hakkasid kanduma taludesse. 1863. aastal on J. W. Jannsen näinud Tartu maju säramas kuusepuudest ja küünaldest. Samal ajal said alguse mõisates talurahvale ja lastele korraldatud jõulupuud ning ilustati esimesed eesti kodud jõulupuudega. 1870. aastatel on komme tuntud, kuid üksikutes küla peredes tavaline. Pigem oli see ikkagi haruldus, mida oma koju soovida. 19. sajandi lõpuks on ometi suurem läbimurre lastega peredes toimunud ja jõulupuu ka vaesemates peredes võimaluse korral olemas.

20. sajand tõi kõikjal maailmas jõulude tähistamisse suuri muutusi – jõulukuuskedest ja küünaldest kujunes menukas kaubandusartikkel.

Eestis oli 1950. aastatest alates ametlikult jõuludest kõnelemine ja jõulupuu kodudes ehtimine kas keelatud või vaikimisi peresisene tava. Seetõttu jätkasid jõulukuuse ehtimist eeskätt need pered, kes vanadest traditsioonidest kinni hoidsid või kellel see püha oli kujunenud eriliseks kodutraditsiooni sümboliks.

 

 

Jõulupuud koolides, mõisates, seltsides, töökohtades ja mujal

Ants Viirese andmetel on Eestis juba 1820. aastatel korraldatud esimesi jõulupuid vaestemajade elanikele ja vaeslastele. 1870. aastatel on see juba üldiselt levinud komme, jõulupuude juures kinkide ja pidulikuma toidu jagamist alustavad ka esimesed eesti seltsid. Jõulupuid korraldatakse selleks ajaks juba mõisates ja koolimajades, töösturid korraldavad neid oma töölistele. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Niisugustest pidudest kirjutatakse paljudes 19. sajandi kuulsates lasteraamatutes ja täiskasvanute romaanides. Oli ka palju jutte, 20. sajandil juba filme, vaesest nälgivast perest, kelle jõulu ajal mõni laps või täiskasvanu toidu, kinkide või väikese rahasummaga õnnelikuks teeb. Vaesematele koguduseliikmetele jagati ande ka kiriku juures. Tava pole kadunud tänini: 1990. aastate alguses aitasid paljulapselisi peresid rõivad ja toitained Saksamaalt, Rootsist, Soomest ja mujalt. Hansapangal oli aga 1990. aastate lõpul hea tava saata sellistele peredele kingituseks suur jõuluhani – tõeline pühadepraad. Tänapäeval aitavad pühi rõõmsamaks muuta kümned seltsid ja organisatsioonid ning kirikute aktivistid.

Kui varem olid jõulupuud ja –peod mõeldud ennekõike vaestele, teenijatele ja lastele, siis 1880. aastatel hakati seltsides ja töökohtades korraldama täisakasvanute pidusid, mis erinesid varasemast mitte üksnes kinkide, vaid ka toitude, jookide ja muude tavade poolest.

Tänapäevased jõulu- või uusaasta peod on mitut laadi, alates tellitud kutseliste näitlejate ja muusikutega õhtutest nendeni, kus osalised ise esinevad. Igale peole saabub aga jõuluvana, kes toob kingitusi.

Koolides on läbi aegade olnud näidendi või kontserdiga eeskava. Vanasti olid esiplaanil jõulunäidendid, nüüd on sagedased improvisatsioonid. Et koolid on hiiglaslikud, saal kõiki ei mahuta, siis on suurtes koolides jõulupidu astmete kaupa. Eeskava lõpus saavad harilikult õpetajad oma pakid kätte, klasside kingikotid jagatakse klassitoas.

 

 

Esimese jõulupuu ehtis Martin Luther

Väga armas muistend, kuid ei midagi enamat kui rahvaluule, nagu paljud Martin Lutheriga seotud lood. Selle kohaselt jalutas Martin Luther tähisel ööl läbi kuusemetsa koju ja peatus mõtiskluseks. Üles vaadates nägi ta tuhandeid tähti kuuseokstel säramas. Nii raius ta kuuse, viis selle koju, ehtis väikeste küünaldega, et ta lapsed saaksid osa tema ainukordsest elamusest. Küünaldes särav kuusepuu ehtis sellest peale jõulude ajal ta kodu.

 

 

Millal levisid jõulukuused Euroopas

Jõulupuutraditsiooni pikkuse ja algupära üle vaieldakse ikka veel. On pakutud, et see tuleneb vanast paljude paganlike (keldid, sumerid, germaanlased) ja algkristlike rahvaste puudekultusest. Et see sümboliseerib maailmapuud, elupuud, hea ja kurja tundmise puud ehk paradiisipuud.

Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil muutusid Euroopas populaarseks kirikus ja väljas esitatud müsteeriumid, mille hulka kuulus Paradiisi aed, kus mängiti läbi kogu Piibli motiivistik inimeste loomisest pattulangemiseni ja paradiisist väljakihutamiseni. Selle jaoks ehiti õuntega kuusepuu (nulg).

15. sajandil keelas kirik müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24. detsembril oma kodudesse selliseid puid ehtima. Üks varaseid teateid pärineb aastast 1521, siis ehiti Saksamaal Alsake’is kuusk, 1570. aastal on laste rõõmuks ehitud paberlillede ja datlitega kaunistatud kuusepuu. Sellega sarnaneb 1605. aasta Strasbourgi jõulukuusk, mis oli värvilisest paberist rooside, õunte, vahvlite, kommide, kuldpaberite jm ehitud. Skandinaavias on jõulukuusk tuntud 1700. aastast. Sel ajal kuulus kuusk eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde.

17. sajandil jõulupuu populaarsus kasvas, kuid alles 19. sajandi alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. Samal ajal levis jõulukuusk lääneslaavlastele. Soomes ehtisid 1829. aastal jõulukuused, kokku kaheksa, parun von Klinckowströmi maja.

Johann Wolfgang Goethe näinud esimest korda jõulukuuske 1765. a Leipzigis, Friedrich Schiller räägib 1790. a jõulupuust. Prantsusmaale on väidetavalt jõulukuusetava toonud aastal 1837 printsess Helen Mecklenburgist, abielludes Orleansi printsiga. Inglismaale tõi selle prints Albert, kelle abikaasa kuninganna Victoria ehtis jõulukuuse Windsori lossis 1841. aastal. Kuigi komme muutus populaarseks, kirjutab 1850. aastal Charles Dickens, et see on “uus saksa mänguasi”.

 

 

Millal hakati Ameerikas jõulukuuske koju tooma

On arvatud, et esimesi kordi 1700. aasta paiku, siis kui Lääne-Pennsylvaniasse saabus esimene saksa immigrantide laine. Aga see on üksnes oletus. On ka oletatud, et Vabadussõja ajal kaunistasid sõdurid jõulukuuski. Valgesse Majja tõi jõulukuuse esmakordselt president Franklin Pierce aastal 1856, Washingtoni pühapäevakooli laste jaoks. Esimene valgustatud avalik jõulupuu oli 1912. aastal Bostonis. Tõeliselt laialt levis ja üldistus jõulupuu fotode ja filmide mõjul.

 

 

Mida jõulukuusest arvati

Nagu alati – alguses mitte midagi head, nagu nägite juba Balthasar Russowi kirjeldusest. On teada, et 1650. aastal pahandas teoloog Johann Dannhauer, et kuusepuu, mida inimesed kaunistavad nukkude ja maiustustega, pärast aga tühjaks söövad ja raputavad, tuleb ei tea kust ja on lapsemäng.

Millal hakati jõulukuusel küünlaid põletama

 

 

Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud.

Vaata lähemalt Richard P. Bucheri kirjutist “The Origin and Meaning of the Christmas Tree” https://users.rcn.com/tlclcms/chrtree.htm

 

Rohelised elavad oksad

Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad.

Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.

Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval:

”Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid. “Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe. Meil on vana ja ajalooline linn, seetõttu oleme dekoratsioonide puhul jäänud klassikaliste valgete pirnide juurde. See sümboliseerib põhjamaist külma ja jääd,” rääkis Inge Angerjas. “Varasematel aastatel oleme korraldanud ka vaateakende konkursse. Igal aastal on vaateakende kujundamisel ja hoonete välisfassaadide dekoreerimisel silma paistnud Põltsamaa Majandusühistu.” “Jõgeval on igal aastal paigaldatud väikesed elektripirnid Suure ja Aia tänava puudele, nii ka tänavu. Linnavalitsuse hoonet ehib 120 meetrit valgusketti (nn tuliuss). Uue aasta esimestel minutitel korraldatakse linnas ilutulestik, see kujutab endast 5 minutit pidevat tuld,” rääkis Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.

 

 

Ehted

Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi. Jõuluehete kohta loe ka nääriehete juurest.

 

 

Jõulukirik

Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke, et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.

Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast.

 

 

Küünlad haudadel

Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.

 

 

Jõuluvana

Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest “Öö enne jõule” (vt https://urbanlegends.about.com/gi/dynamic/offsite.htm?site=https://photo2.si.edu/ctree/nightbefore.html), kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper’s Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic’u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.

 

 

Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

 

 

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.

 

 

Kiri jõuluvanale

Keegi ei tea täpselt, millal hakati jõuluvanale või päkapikkudele kirju saatma. Arvatavasti on eeskujuks olnud 19. sajandi jõuluraamatud. 20. sajandi lapsed kirjutasid vargsi teadaande, et on oldud hea laps ja et jõuluvana võiks olla nii kena ja tuua kingituseks need ja teised vajalikud asjad. Mõnikord oli kirjas pikk loetelu ja teinekord paluti tuua kinke veel emale ja isale ning õdedele-vendadele – ikka nii, nagu kirjutaja tundis vajaliku olevat.

Kiri adresseeriti Jõuluvanale või Näärivanale. 20. sajandi teise poole postiametnikud kurtsid suure arvu jõuluvana- ja näärivana-kirjade üle. Väga palju oli aga selliseidki läkitusi, mis jäeti kodus aknale või lauale, et päkapikud need sealt ise õigesse paika viiksid. Sellise kirja kirjutamine oli ikka eriline saladus, mida toimetati vaikselt omaette. Kõige pingsam ooteaeg oligi kirja kirjutamise järel ja enne jõuluvana saabumist – kas ikka täidetakse südamesoov ja tuuakse ihaldatud kingitus.

Vahel on linnadesse paigaldatud erilised postkastid, mida tuttmütsidega päkapikud käivad tühjendamas. Näiteks 1993. aastast paigaldatakse advendiajaks Tartus Raekoja platsile postkast, kuhu saab kirja torgata ja mida saabuvad päikeseloojangul tühjendama tantsivad punasemütsilised päkapikud. Inglismaal Sheffieldis säilitatakse rahvaluulearhiivis peaaegu kümne aasta vältel jõuluvanale kirjutatud soovikirju. Näiteks palus 1978. aastal üks 11-aastane noormees, et jõuluvana saadaks talle koera, mis sellest, et ema saab selle peale rabanduse – ta lihtsalt ei jõua oodata, millal lubatud kolm aastat ooteaega täis saab. Teises kirjas palus mitu aastat noorem poiss, et jõuluvana saadaks talle raha, et ta saaks osta oma vanematele toredad kingitused.

Et jõuluvana arvatakse tulevalt põhjamaalt on soomlased rajanud Lapimaal Rovaniemisse Jõulumaa postkontori ja kingitustekeskusega. Nii on jõuluvana saanud ka kindla postiaadressi. Sinna saabub eriti detsembris kogu maailmast iga päev kotitäite kaupa kirju, mida sorteeritakse ja hoolikalt loetakse. Jõuluvana ise jõuab neist murdosa üle vaadata, sest tal kulub palju aega küllasõitnud laste tervitamiseks. Ega seegi visiit lasterohkuse tõttu kesta kauem kui korraks tuppa habetunud taadile sülle, ütelda oma nimi, soov ja kust sa Lapimaale tuled. Aga vähemalt on see vist ainuke kord elus, kus saad täiesti omaette ja segamatult kahekesi või emaga koos jõuluvana juures olla.

Ometi pole legend Lapimaa pealinna Rovaniemi lähistel Korkeatunturi mäel elavast jõuluvanast ja tema Pajakylas askeldavatest päkapikkudest kuigi vana – selle ajalugu on sama pikk kui tänapäevastel kommertsjõuludel. Pajalylast sai jõuluvana kodupaik tänu Ameerika Ühendriikide presidendi Franklin D. Roosevelti lesele Eleanor Rooseveltile, kes seal 1950. aastal põhjapolaarjoone ületamise eel peatuse tegi. Palkmajake, mis spetsiaalselt tema saabumise puhul ehitati ja kus ta ööbis, on praegu üks Jõulumaa vaatamisväärsusi. Mida aeg edasi, seda populaarsemaks peatuspaik muutus ning sellest kasvas välja Jõuluvana küla koos postkontori, töökodade, kaupluste ja kõige muuga. Tänapäeval külastab Jõulumaad aastas enam kui pool miljonit turisti.

 

 

Jõulukirjandus ja -salmid

19. ja 20. sajandi esimesel poolel avaldati tohutul arvul originaalseid ja mugandatud jõulujutte ja -näidendeid, samuti tõlkeid. Charles Dickensi jõulujutud on oluliselt mõjutanud paljude maade jõulutavasid. Siingi on aeg teinud mitmeid korrektiive: 19. sajandi esimesest poolest (1840. aastatest) avaldatud jõuluraamatud ja -näidendid vahetasid 1890. aastatest välja rohkelt illustreeritud jõulualbumid. Eestikeelseid jõulunäidendeid avaldati rohkesti 1920. aastate alguses. 20. sajandil kujunesid väga olulisteks koomiksid, filmid ja videod, tele- ja raadiosaated. Jõulunäidendeid, samuti luuletusi, mida jõuluvanale lugeda ja salme, mida kirjutada jõulukaartidele, leiab laias valikus Miksikesest (https://www.miksike.ee/lisa/Pidu/joulud/frconten.htm).

 

 

Jõululaulud

HowStuffWorks toob ära ameerika jõululaulude edetabeli – paarkümmend laulu, osa meilegi väga tuttavad – ja kommenteerib, et sellist väikest muusikapalade arvu tuleb igal aastal jõuluajal üle 700 korra kuulata. Ega eestlastegi lauluvaru ole vaatamata uudisloomingule suur.

Vanemasse kihti kuuluvatest jõululauludest saate lugeda Taive Särje kirjutisest. Neid laule on vähe. Täiesti ilmselt on selle põhjuseks asjaolu, et üldtuntud kiriku- ja koorilaulud surusid vanaaegsed laulud tagaplaanile. Meie igihaljad jõululaulud on olnud:

Oh kuusepuu
Püha öö
Aisakell
Ma tulen taevast ülevalt
Üks roosike on tõusnud
Oh sa õnnistav…
Et tulge, oh lapsed, ja rutake nüüd…
Pere uinund, tuled kustund juba…
Üle lume sahiseva sõidab saanike…
Taas sajab valget lund väljal… (I’m dreaming …)

Jõululaule leiad ka Internetist, nt leheküljelt www.zzz.ee/sakala/lau/kirikulaulud.html ja https://jeggeri.pri.ee/laul/talvelaulud.htm

 

Nende laulude tõlkeid on avaldatud korduvalt paljudes raamatutes alates 17. sajandist. 19. sajandil avaldasid jõululaulikuid eesti ajakirjanduse oluline arendaja J. W. Jannsen ning kooliõpetaja ja hilisem kirjastaja Friedrich Brandt. Ants Viirese sõnutsi on ajavahemikus 1860-1900 avaldatud tervelt 45 jõululaulude kogu, nii et laule jätkus. Osa jõululauludest lauldakse tänapäeval inglise, saksa ja muudes keeltes.

Pikema jõuluperioodi mängude ja laulude hulka kuulus rida rahvapäraseid vanemaid laulumänge, millest on pikemalt kirjutanud Ruth Mirov ja Mall Hiiemäe. Neist siinkohal üksnes üldisemaid viiteid.

 

 

Jõulumängud

Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul, muidu aga peamisi ajaviiteid noortele ja vanadele. Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulusid passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele: “Kus pass?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga. Arvatavasti on see mäng levinud Eestis rannarootslaste vahendusel. Lihtsat mängu ja eriti üksteise õlenuutidega löömist on uurijad seostanud näiteks pajutibudega urbimisega lihavõtete ajal ja viljakustaotlusega.

Maagilist tagamaad ja viljaõnne taotlemist on nähtud ka teises tuntud ajaviitemängus, milles püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud “kingsepp” pikali lükata. Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kepist. Seljaga “kingsepa” poole olija püüab kepi abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada.

Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud, nagu tedrelaskmine (köitele kinnitatud laual istuja peab kepiga mütsi lati otsast maha lükkama), kiisapüüdmine (jalgupidi köite otsas rippuja peab õlest kiisa üles võtma), laevapööramine (tuleb ennast rõhtsal köiel ringi pöörata), meelakkumine (tuleb ennast köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles üles ja alla kruvida) jpm.

Olulisel kohal olid pähklimängud, mida näiteks Saaremaal ikka veel mängitakse. Läänemaal ja Saaremaal tuli arvata, mitu pähklit on teisel peos või laual. Samasugune on ka liiad-paarid mõistatamine. Pähklirebasemängus laoti lauale rebase kuju, mõistataja pidi arvama ära, millist osa laotakse või siis ära võetakse. Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega.

 

 

Laulud ja laulumängud

Paljudele laulumängudele on otsitud ja leitud müütiline taust, nt hobusemängule, milles hobune käib taevaste pulmas, ja hanemängule, mida on seostatud muistse kalendriga. Paljud jõulumängud olid dialoogilised ning lõppesid väikese võistlusega. Sellised on nt koduloomade püüdmist ja tapmist kujutavad mängud (siga, lammas, kull). Mitmete mängude sisu oli linlikum (kuningamäng, linnamäng, siimumäng jm). 20. sajandil hakkasid mängulaule asendama 19. sajandi viimasel poolel väga populaarsed laulumängud ehk ringmängulaulud, tantsulaulud ja üldse tantsimine. Need olid aga juba teise jõulupüha üritused.

Vanaaja jõulude juurde kuulusid veel mõistatamine ja jutustamine. Mõlemad on olnud paljudes maailma piirkondades keskaegses ja uueaegses kultuuris tähtsal kohal. Osav mõistataja ja jutumees sai tasuta öömaja ning oli oodatud külaline nii lossis kui ka taluõues. Mõlemat tegevust on peetud teatud kindlal ajal maagiliseks ja edendavaks, kuid ohtlikuks väljaspool lubatud sügistalvist või varakevadist aega, samuti loomade poegimise ajal. Jõululaupäeval olid nii mõistatamine kui ka jutustamine keelatud.

 

 

Jõulukaardid

Jõulukaarte hakati valmistama Inglismaal 1843. aastal Henry Cole’i idee järgi. Esimesed kaardid olid kaunilt koloreeritud ühevärvitrükised, kuid väga kallid ja neid müüdi mitu aastat. Et aga idee oli hea, seda näitab fakt, et 1860. aastal Saksamaal avatud kaarditehas hakkas valmistama kaarte suuremale osale Euroopast. Need olid kujunduselt lihtsamad, odavad ja paljudele taskukohased. Vaevalt toona aimati, kui hea äriideega on tegemist. Jõulukaartide saatmine levis kogu maailmas eriti jõudsalt 1920. aastatel, eriti koolilaste tõttu, kes saatsid hulgaliselt kaarte sugulastele ja sõpradele. Jõulupost on tänaseks nii suureks paisunud, et sel puhul kuulutatakse kõikjal maailmas välja soodusposti hooaeg. HowStuffWorksi andmetel saadetakse näiteks USAs jõulude puhul biljon kaarti, millega jõulud hoiavad pühadekaartide rekordit.

Pühadeks kaartide valmistamine on olnud Euroopas moes palju sajandeid, kuid siis oli tegemist lihtsa kaardiga, millele kirjutati salm või õnnitlus, kunagi polnud nende tiraažid suured. Alles hulgitrükkimine, raudteede ja postinduse areng ning kirjalike pühadetervituste läkitamise traditsioon vallandas suure kaarditulva. 1903. aastal saadeti näiteks Inglismaal 35 miljonit jõulukaarti.

Eestis hakati jõulukaarte saatma 1870. aastatel, arvatavasti pärast seda, kui 1872. aasta postimäärustik lubas hakata saatma lahtisi kaarte. Ants Viirese andmetel müüdi pikka aega jõulu- ja uusaastakaarte kõrvuti. Esimesed Eestigi jõulukaardid trükiti Saksamaal ja Rootsis – valmis kujundusega postkaartidele trükiti üksnes eestikeelsed tekstid peale. Arvatavasti hakati kohapeal pühadekaarte trükkima 19. sajandi lõpukümnenditel, kuid meilgi algas tõeline kaardihooaeg 20. sajandi esikümnenditel, kui koolilaste tava valmistada ja saata pühadekaarte hakkas üha laiemalt levima.

Õnnitlusi, kuid isegi kirju, oli tavaks lahtise kaardi tagaküljele kirjutada. Alles 20. sajandi esimesel poolel hakkasid laialt levima eriliselt kujundatud pühadeümbrikud ja tulid müüki just selleks päevaks trükitud erimargid. Spetsiaalseid ümbrikke ja marke trükiti mitmeteks pühadeks: lisaks riiklikele pühadele, naistepäevale, maipühadele aastavahetuseks, sajandi lõpul jõuludeks.

 

 

20. sajandi alguse jõulukaartidel on kujutatud talviseid külamaastikke, kuuseoksi, perepilte, inglikesi ja muud kindlat sümboolikat: roosad põrsad lumes ristikheinalehtede keskel, kitsekesed talvises metsas, talu kelgutajatega, jõuluvana põhjapõdrasaaniga kingitusi vedamas, kärbseseen päkapikuga, päkapikud kinke pakkimas – seega õnnetoovad sümbolid. Jõuluvana ja tema abilised kinkidega askeldamas, jõuluvana, kingikott seljas, astumas, jõuluvana saaniga kihutamas, jõuluvana kirju lugemas on siiani levinumaid jõulukaarditeemasid, nagu ka kaunid lumised loodusvaated.

Eelmisel sajandil ei olnud aga peaaegu poolesaja aasta jooksul, 1940. aastate teisest poolest 1990. aastate alguseni, võimalik trükitud jõulukaarte osta. Jõulud kuulusid sel ajal keelatud või poolkeelatud pühade hulka, nagu oli juba varem juttu. Muidugi ei jäänud pühadekaardid saatmata, sest see kuulus tolleks ajaks juba peretraditsiooni hulka, kuid neid joonistati ise (nagu ka Teise maailmasõja ajal ja pärastsõjaaegsetes vangilaagrites) või osteti fotograafi poolt ümberpildistatud vanu kaarte. Mõnikord olid need paari värviga koloreeritud must-valged fotod: naistel punased huuled, jõulukuusk roheline. Muidugi saadeti jõuludeks ka sobivaid näärikaarte, sest sümboolika on mõlemal pühal üpris sarnane.

Sarnaselt algusajaga trükitakse ka praegu enamik kaarte suurtes välismaistes trükikodades, kus piltidel vahetatakse üksnes õnnitluse tekst. Siiski on tänapäeval igas riigis enamasti mitu trükikoda, mis valmistavad kunstiteostest, vanadest fotodest, traditsioonilistest pühademotiividest, kohalikust loodusest jms oma originaalseid kaarte. Kunagi pole oma väärtust kaotanud käsitsi valmistatud ja isejoonistatud kaardid, mille lisaväärtuseks on südamest tulev sõnum. Paljude perede väärtasjade hulka kuuluvad laste joonistatud, sageli ka koolis valmistatud pühadekaardid.

 

 

Poekaupa on ikka täiendatud käsitsikirjutatud salmide, luuletuste, aforismide, isiklike tervituste, joonistuste, karikatuuride ja ka fotodega. Tihti lisati õnnitlusele paar rida uudistega – nii asendas kaart kirja, mida ehk polnud pikemat aega olnud mahti saata. Eriti viimase paarikümne aasta jooksul on valmiskaardile või kaardipõhjale lisatud perepilt või foto mõne toreda seigaga saatja elust: uue jahiga mererannas, matkamas, uus ilmakodanik vanematega, koer ja tema pere ja palju muud humoorikat, südamlikku ja informatiivset.

20. sajandi teisel poolel jõudsid Eestisse ruumilisust imiteerivate kaartide kõrval muusikalised kaardid: avad selle ja kuuled tuttavat jõululaulu. 1990. aastate keskpaigast hakkasid päriskaardid taanduma e-kaartide ees. Esialgu saadeti lihtsaid ASCII-pilte, järjest enam aga animeeritud ja helilisi e-kaarte. Väga lihtne oli saata arvutipostiga värvifotosid, mida sai täiendada teksti või humoorikate lisanditega. Kohalike e-kaardikeskuste kõrval on tänasel kaardisaatjal tohutu valik üleilmseid digitaalkaardikeskusi, kust leiab sobiva animeeritud pildi või kauni loodusfoto. Enamasti saab neid individualiseerida, valides kaardile värvi, kirjakuju ja -suuruse, täiendades seda salmikeste ja sõnumitega. Ka on kaasajal lihtne määrata täpne kellaaeg ja päev, millal kaart peab jõudma saaja postkasti.

Jõulukaardi saab tänapäeval tellida ka näiteks jõuluvanalt Lapimaalt. Jõuluvana postkontoris on rikkalik valik kaarte, mis jõuluvanatempliga just õigeks päevaks kohale saabuvad. (Lähemalt uuri selle kohta https://www.santaclaus.fi/?deptid=8115 või https://www.santaclauslive.com/index.html).

Naaskem nüüd tavaliste paberpostkaartide juurde. Kahekümnenda sajandi teisel poolel vähenes tuttavatele ja sugulastele saadetavate kaartide hulk. Võib-olla oligi siin põhjuseks mugav ja enamasti tasuta e-kaardindus, mida nooremad inimesed eelistavad veel kiiruse poolest. Ka on mugav sel kombel saata kaarte kaugel välismaal elavatele sõpradele ja sugulastele.

 

 

Järjest on kasvanud aga asutuste jõulupost: õnnitluskaarte saadetakse töö- ja äripartneritele kodus ja välismaal, klientidele jt. Sageli on sellised kaardid rikkalikult ilustatud ja vaimukad, neid luuakse spetsiaalselt kindlale firmale või koolile. Mõnikord on asutuse kaart kultuuriväärtusega: näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi 1990. aastate jõulukaardid tutvustavad ühtlasi kunstnik Eduard Viiralti loomingut. Aga Iiri rahvaluulearhiiv tutvustab folklooriteemalisi maale ja vanu fotosid.

 

 

Kaardid laual

Kaunite soovidega ilusaid kaarte on ometi tarvis korduvalt vaadata ja teistelegi näidata. Sealt lähtubki tava laduda kaardid eraldi lauale või riiulile. Nii moodustavad nad piduliku pühadenurga nagu kallid pidupäevakingid. Sealt on neid hea imetleda, lugeda saadetud sõnumeid ja meenutada kaardi saatjat. Ka asutustes kaetakse enamasti juba jõulueelsel ajal laud saabuvate tervituskaartidega. Kaardid seisavad laual enamasti kolmekuningapäevani.

 

 

Postkaardid

Kahekümnenda ja kahekümne esimese sajandi inimesed on kasvanud üles isevalmistatud ja trükitud postkaartide keskel. Väga paljud on isegi mõnda aega postkaarte kogunud (postkaartide kogumine on maailmas populaarsuselt kolmas harrastus, põhjuseks väga lai temaatika) ja kindlasti on igas kodus kuhi saabunud ja reisidelt kaasa toodud postkaarte. Asjatundjad jagavad postkaardid vaadeteks, õnnitluskaartideks, ajaloolisteks kaartideks (sõjad, sotsiaalsed probleemid, paraadid, kroonimised, poliitikud), kunstikaartideks ja fotograafilisteks kaartideks. Kaarte on trükitud metallile, siidile, puule, nahale, plastile. Vist pole olemas eset ega nähtust, mida ei ole postkaartidel kujutatud. Nad on oluline isikliku ja ärilise suhtlemise vahend ja üks turistide meelissuveniire.

Postkaartide eelkäijaks peetakse piltide või koomiksitega ümbrikke, millest osa oskas ka muusikat mängida. 1900. aastate alguses jagati ametlikult postkaardi tagumine pool aadressi ja sõnumi pooleks, mis muutis nad veel populaarsemaks. Selle ajani kirjutati sõnum nn pildiga poolele ja sai olla üsna lühike, tagumine pool hoiti enamasti tühjana. 19. sajandil trükiti enamik kvaliteetkaartidest Saksamaal, mille positsioon parima kvaliteediga kaarditrükkijana oli nii tugev, et näiteks USA importis sealt enamiku oma kaarte peaaegu Esimese maailmasõja lõpuni.

Esimene mitmevärviline trükikaart pärineb aastast 1889. Suveniirkaarte hakati tootma 1873. aastal kui Chicago tööstustoodangu näituseks lasti välja eriline kaart. Täiesti suveniiriturule oli orienteeritud 1893. aastal Chicagos toimunud Columbia näituse kaart.

1916-1930 hakati jätma kaardi ümber valget äärt – praegu vägagi tuttav võte. 1930.–1945. aastatel hakati kasutama läikpaberit, mis tõstis värvid esile ja pani need eriliselt särama. Neil aastatel trükiti enim vaateid ja humoorikaid kaarte, väga populaarsed olid humoristlikud poliitilised kaardid Teisest maailmasõjast. 1939. aastast hakati kaartidena kasutama fotosid, mis on tänini kõige populaarsem kaardi valmistamise viis, sest sel kombel saab luua kõige täpsemaid reproduktsioone maalidest, ehitistest ja sündmustest.

Kuigi kaartide hinnad on ajast aega aina tõusnud, on kaarditootmine aina kasvanud. Lisaks vanade kaartide taastootmisele antakse üha rohkem välja uusi ja kunstnike loodud postkaarte.

Postkaartide ajalooga täpsemaks tutvumiseks vaata näiteks https://www.portobello.com.au/portobello/reading/printed_postcards_history.htm

 

 

Külaskäik

Tänapäeval on tavaks, et külas käiakse siis, kui tahetakse, jõuluks aga minnakse ikka tingimata koju, eriti sõidavad koju kaugemal õppivad lapsed.

Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Varem on seda põhjendatud mh halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi.

Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasematel aegadel.

 

 

Jõulusandid

Sellist nimetust pole rahva seas tuntud, kuid Ants Viires on koondanud kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud ja sanditajad kuni nuutideni ühisnimetaja alla. Jõulusantide hulgas on vähemaskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käisid külast abi kogumas peamiselt varasematel tundidel ja päeva ajal. Jõulude ja uue aasta puhul liikusid Lääne-Eestis ja Saaremaal ringi loomamaskide kandjad. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat jm. Oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes polnud kuidagiviisi varjatud ega maskeeritud – nemad käisid tervitamas või ande küsimas. Saartel on olnud neil õlevööd vööl, õlemütsid peas ja õlenuudid käes, ilmselt oli atribuutidel maagiline tähendus.

 

 

Jõulupoisid

Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul, küsides pähkelid, vanematele pakuti ka õlut. Erilist riietust ega maske polnud, sooviti häid pühi, nagu nääripoisidki.

 

 

Jõuluhani

liigub tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käib saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahu lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga, mõnikord on tal olnud käes eraldi meisterdatud pea nokaga, enamasti aga on nokk kasukakäisest välja sirutatud. Vahel on kaks näppu olnud nokaks. Haneks maskeeruti ka valget lina ümber võttes. Mõnikord on hanel saunavihast saba, enamasti aga kaasas kasevits (ka kadakaoks), millega ta saunalisi lööb. See ongi üks tema peamisi tegevusi, lisaks hane kombel kaagatamisele ja näpistamisele. Hanele pakutakse õlut ja talle võidakse vett visata. Väga harva on haned liikunud ringi mitmekesi. Komme oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal veel 1980. aastatel, 19. sajandil aga laiemaltki.

 

 

Jõulukurg

liikus ringi üksinda või koos teiste maskeeritutega. Riietuti samaviisi kui hane puhul, kuid nokk oli pikem. Mõnikord ähvardas kurg peresse lapsi poetada, mis on ilmselt tulnud üle pulmakombestikust. Kurg on tantsinud ja üldjoontes käitunud samaviisi kui hani. Tallegi pakuti õlut ja pähkleid. Komme on 20. sajandil olnud tuntud rohkem idakiriku aladel, seega Läänemaal, Saaremaal, Setumaal ja Võrumaal.

 

 

Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk

on kõige tüüpilisem jõulutegelane, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea (näärisokk kasutas samu vahendeid, mida jõulusokk). Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku- või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti, küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.

Kihnu saarel kutsuti sokku tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam: liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.

Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine. Vt ka näärisokk.

 

 

Jõulukaru

käib ringi jõulupühade ajal, vähem kolmekuningapäeval. Nääriööl liikus ringi näärikaru. Karu kannab pahupidi pööratud kasukat ja allalastud kõrvadega kõrvikut, vahel on nägu tahmane või kaetud tumeda riidega. Vahel on pandud selga kaks kasukat: ühe käistest on pandud läbi jalad, nii saab kinninööbitud ja vöötatud karvakasukast karu alakeha, teine katab ülakeha. Seljale seoti vahel padi või õlgi. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma, kakerdas vahepeal neljal jalal ringi. Enamalt jaolt oli ta karutaltsutajal nööri otsas. Viimase ülesandeks oli karu valvata, vemmeldada, kui see liiga ülemeelikuks läks, tantsitada ja selle kõige eest tasu nõuda. See oli sõnaosavust vajav amet.

 

 

Muud loomad, tondid ja tegelased

Kui kõik eelnevad tegelased liikusid ringi alal, kus oligi jõuludeks maskeerimine hilise ajani väga populaarne, siis vähem on ka mujal Eestiski jõulude ajal maskeeritud, kuid need on enamasti olnud improvisatsioonilisemad juhtumid. Näiteks on jõulude ajal käinud ringi veel jõuluhobused (taas ka pulmategelane), jõuluhunt, elevant ja muud elukad.

Olemuselt taas lasteloetajad ja hirmutajad on olnud jõululuts ja jõulutont, kellest on aga üksnes mõnest kihelkonnast üksikteateid. Välimuselt ei erine nad kuigivõrd jõulusokust: seljas pahupidi kasukas, nägu varjatud.

Mõnel pool on liikunud veel pentsikud naljakujud nagu Kihnu saarel Suur Mari ja Pisike mies (vrd lauluga “Suur Mari ja Väike Peeter”). Maril oli riidest pea kinnitatud teiba või meremärgi otsa, selliselt saadud hiigelkeha oli riietatud pikka kleiti, mehe lühikest kasvu rõhutati omakorda vööni ulatuvale kotile maalitud näoga, vöökohalt jätkus pintsak, mille alt paistsid püksid.

 

 

Krõstoslaavitajad

(vene k. ‘au Kristusele’) on olnud tuntud idakiriku aladel, meil Setumaal. Väikesed lasterühmad liiguvad majast majja sõnades ‘Kristus on sündinud’. Pererahvas vastab selle peale ‘Kristus on tõesti sündinud!’ Kristoslaavitajatele anti väikesi rahasummasid. Kirde-Eesti aladel on liikunud ringi ka naised, lauldes vaimulikke laule.

 

 

Leib loomadele

Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu.

 

 

Maagilisi tavasid jõulude ajal

Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele – seda kaitseks kurja vastu.

Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud. Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.

Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud, lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni.

Aknad tuli kinni katta, et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid.

Jõulud oli sobiv aeg nõidumiseks nii nõiaraamatuga kui ilma. Taas oli aktuaalne teise pere lammaste niitmine, tagasituleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidasid loksperile minevat.

 

 

Töökeelud

Töökeelud kehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et (nagu muudegi pühade puhul) mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks.

Kogu öö tuli ärkvel olla (muidu ollakse kogu aasta unine), jalad pidid olema kängitsetud (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne.).

 

 

Ennustamine

Ennustamine oli üsna kõrvaline nii vanasti kui ka nüüd, sest selleks on sobivam aeg vana-aastaõhtu. Jälgiti küll, kelle küünal kauem põleb (elab kauem) või hoopis ootamatult kustub (surm). Varem on veel mõnel pool tina valatud (taas rohkem vana-aastaõhtu tava), kinga visatud (nina ukse poole näitab perest lahkumist).

 

 

Veel ühte ja teist vanadest ja uutest jõuludest

Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).

19. sajandil ja 20. alguses said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid. See oli jõulukinkidest rippumatu lepe. Lihtsalt paaril kindlal tähtpäeval (sageli just jõuluks ja jaanipäevaks või lihavõtteks või nelipühiks) tehti või osteti lastele uued rõivad. Siis sai nendega uhkeldada ja neid teistelegi näidata ning pühad andsid rõivastele erilise väärtuse. (Muide, uute rõivaste ja jalaste omanikku tuli näpistada – siis seisvad riided kaua uued.)

 

 

Jõulutoidud

Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.

Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle.

Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.

 

 

Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega.

Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.

Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet, verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommi ja präänikuid. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti on valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest.

Jookideks morss ja mahlad, õlu, vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus.

Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.

 

 

Mida teised teevad

Inglismaal olid 12 päeva jõululaupäevast kolmekuningapäevani üldise pidutsemise aeg, kui rikkad vaesemaid kostitasid. Nii peeti jõulusid 16.–17. sajandini, kui puritaanide mõjul pühakute päevi ja pühi keelustama hakati. 18. sajandist ja 19. sajandi algusest on vähe teateid jõulude kohta, eeskätt on teada, et vaestele jagati raha, helistati kirikukellasid, söödi ja lauldi rikkalikult. Sellele perioodile jäi ka hulk traditsioonilisi külaskäike, sanditamine, Tahma-Tooma valmistamine jm kombed. Põllutöödega oli vaheaeg, oli tavaks koguneda ülikute majapidamisse, tava kostitada esinejaid muutis need teretulnuiks.

Meie traditsioonilised jõulud on kujundatud 19. sajandi populaarsete kirjanike, nagu Charles Dickensi ja Washington Irvingi poolt, kes kuhjasid kokku vanu ja uusi kombeid, püüdes taasluua kujutlust keskaegse üliku suurejoonelistest jõuludest.

Inglismaale levis kingituste tegemise ja jõulupuu alla panemise komme ilmselt nii kuningliku abielu kui ka turismi kaudu. Erinevad varasemad (jõululaulud, lihapirukad, võõrikpuuoks, naabrite võõrustamine) ja uued (kingid, ilutulestik, kalkunipraad, kaardid, jõulupuu, jõuluvana) jõulukombed juurdusid lõplikult alles Teise maailmasõja järel. Sellele aitas kahtlemata kaasa kaubandus – reklaam, klantsajakirjad, tööstuse huvi postkaartide ja mänguasjade tootmise vastu. On tähelepanuväärne, et kõik uued elemendid on ilmalikud; ainus religioosse taustaga komme on almused.

Ameerikas tuuakse jõuluajaks tuppa erilised tulepuud ja pannakse need kasvõi sümboolselt valmis. 19. sajandil hangiti tulepuid metsast, tänapäeval ostetakse need lähimast poest. Ilmselt on see tava alguse saanud keskaegsest traditsioonist süüdata pidulikult tuli tähistamaks pikimate ööde taandumist. Võimalik ka, et eelkäijaks oli inglise tava asetada koldesse tuha sisse tammepuu, mis seal aeglaselt tuhastus.

Uste kohale riputatakse luuderohupärjad või kadakast, kanarbikust ja muudest elavatest okstest põimitud pärjad. Tänapäeval asendavad neid ka kunstlilled. Sageli on pärja küljes kellukesed või mõned jõuluehted. Eestis see tava veel juurdunud pole.

 

 

Kes on põhjapõder Rudolf ja muid huvitavaid fakte jõulude kohta

Põhjapõder Rudolf on põder, kes veab ameeriklaste jõuluvana saani ja kellel on pirakas punane nina. 1939. aastal kirjutas reklaamiosakonna töötaja Robert May loo pealkirjaga “Punase ninaga põhjapõder Rudolf”. Algselt oli põdra nimi Rollo, kuid nii selle kui ka Reginaldi praakisid ülemused karmilt välja ja nii sai põdra nimeks hoopis Rudolf. Selle nime pakkus autori väike tütar. Raamatuke looga levis 2,4-miljonilises tiraažis.

1949. aastal laulis luuletuse igihaljaks Gene Autry, nii et sellest laulust kuulsam on üksnes “Valged jõulud”.

 

 

Miks unistatakse valgetest jõuludest

Millegipärast mäletab enamik eestlastest oma lapsepõlvest kauneid sügava lumega jõulusid, ehkki sagedasti pole lund üldse maas või sajab nappi lörtsi. Kindlasti on see nii meie valiva mälu tõttu, mis säilitab üksnes kauneima mälestuse. Kuid väidetavalt kujutame igavesti valgeid jõule rohkem ikkagi jõulupiltide ja -laulude tõttu. Meil on seda aidanud kujundada ka mitmed laulud.

Paljudes inimestes on seda kujundanud laul “I’m Dreaming of a White Christmas”, mille kirjutas Irving Berlin filmile “Holiday Inn” (1942) ja laulis kuulsaks Bing Crosby. See olevat üldse kõigi aegade kõige paremini müüv laul.

 

 

Mis on Xmas

Jeff Rovin kirjutab, et see on kreeka variant Jeesuse nimest Xristos. Euroopas muutus lühend populaarseks 16. sajandil. Jõulumüügireklaamides kasutatakse seda tänapäeval eriti sageli, sest see on lühike ja sobib seetõttu sõnaga sale.

 

 

Veel fakte jõuludest HowStuffWorks vahendusel

* Ühe raiutud jõulupuu kohta istutatakse maailmas kolm uut. Jõulupuid müüakse USAs igal aastal 36 miljonit ja neist 98% on pärit jõulupuukasvandustest. Ainuüksi Põhja-Ameerikas on üle 15 000 jõulupuukasvataja.

* Jõulude riiklik tähistamine pole kusagil eriti vana, sest nt USAs hakkas esimesena ametlikult jõule pidama Alabama osariik alates aastast 1836.

* 1937. aastal trükiti Austrias esimene jõulupostmark.

* Kolmekuningapäev oli kõige olulisem jõulupüha keskajast 19. sajandi keskpaigani ja on seda reas maades tänini.

* Kolm aastat pärast seda, kui Thomas Edison leiutas elektrilambi (1879), arendas Edward H. Johnson, kes töötas tema kompaniis, sellest jõulupuulambi ehk elektriküünla. Ta kasutas neid kohe oma kodusel jõulupuul New Yorgis Viiendal avenüül. Sellest kujunes tõeline sensatsioon, paari aasta pärast algas elektriküünalde massiline tootmine.

* 1822. aastal nõudis Washingtoni postkontori ülem, et kehtestataks seadus, mitu jõulukaarti tohib keegi saata. Nimelt palganud ta kaartide tõttu 16 abilist ja kirjutab, et kui seadust appi ei võeta, siis “muidu ei tea keegi, mis saab tulevikus, kui see kõik samaviisi jätkub”.

* 1867. aasta jõuluõhtul olid New Yorgis esimest korda mõned poed südaööni avatud.

 

 

Taive Särg muusikast jõulude ajal

Meile teadaoleval ajal on ristiusu mõjul kuulunud jõululaupäeva juurde kiriklikud jõululaulud. Lõbustused olid sageli keelatud jõululaupäeva õhtust kuni esimese püha hommikuni, kuid väga levinud esimesel ja teisel pühal.

Üksikud regivärsilised jõululaulud on teada Kirde-Eestist, Kesk-Eestist ja Mulgimaalt, kus enamasti räägitakse jõulude ootamisest. Mulgimaalt on mõnede tekstide juures üles märgitud sealsete kalendrilaulude sarnane üherealine viis lühikese refrääniga pühi, mis on ilmselt jõulude sünonüümiks. Lauluteksti kohaselt on pühad personifitseeritud, refrään oleks seega otsene pöördumine pühade poole.

Jõulu- ja nääriajal on mitmel pool perifeerias käidud ka mööda küla, kas maskeeritult või ilma. Eestis ei ole neid käijaid jõulusantideks nimetatud, vaid nimetused on antud vastavalt maskeeringule (karu, kurg, sokk) või käimise ajale (nääripoiss) vm. Mõnel pool esinesid jõuluajal näiteks naiste villatalgud, mida külastasid maskeeritud talgujäär(as) ja pillimees.

Sanditamise ja muidu külapidi käimisega võis liituda mitmesugust muusikat. Selle hulgast võib tavandiliste jõululaulude hulka lugeda mõned algriimi ja parellelismi algega loetud pikemad tervitused ja õnnesoovid. Üksikute teadete järgi olnud näärisokkudel ka mardisandilaulude sarnaseid laule või uuemaid riimilisi laule. Saaremaa nääripoisid Kärla kihelkonnas on laulnud siirdevormiliste sugemetega riimilist laulu, refrääniga hõissaa ja hõissassaa (tuntud viisil laulust ?Laulge poisid, laulge peiud?). Jõuluajaks tehti sageli möödunud aasta juhtumustest uus laul ning lauldi seda mööda küla käies.

Setus käisid jõuluööst alates gruppidena venemõjulised krõstoslaavitajad, kes palusid lauluga ande. Lutsis nimetati samasugust käimist kuljänje, selle juures olevat lauldud vaimuliku sisuga lutsikeelset rahvalaulu. Analoogilisi teateid on Kirde-Eesti vene-õigeusulistelt.

Jõulude juurde kuulus palju mänge, sealhulgas laulumänge. Kuigi mitmeid neist nimetati jõulumängudeks, kasutati neid ka muudel pühadel. Peamiselt jõulu ajal mängitavad mängud on ?Humala laenamise mäng?, ?Kullimäng?, ?Hobusemäng?, ?Kassimäng?, ?Kuningamäng?, ?Linnamäng?, ?Leigarimäng?, ?Siimumäng?. Mängud võisid olla seotud muistsete uskumuste ja maagiliste toimingutega.

Jõulude ja nääridega on seotud erinevaid loitsulisi ütlemisi õlgede tuppatoomisel, loomadele leiva andmisel ja muudel puhkudel.

Kagu- ja Lõuna-Eesti piirkondades lasti jõuluajal liugu. Seal on liulauludele kohati liitunud jõulumängude refrään ol’-lulee.

 

 

Näiteid jõululaulude viisidest

Valged jõulud Poola moodi

Poolas istub pere jõululauda siis, kui taevas lööb särama esimene täht. Sel õhtul ei sööda kildugi liha, kuigi lauad on roogadest lookas, ning südaööl võtab igaüks ette teekonna kirikusse öömissale.

Poola suursaadik Eestis Wojciech Wróblewski peab koos abikaasa Iwona ja tütarde Dominika ja Anna-Mariaga oma Kakumäe kodus juba kolmandaid jõulupühi, elustades vähemalt üheks õhtuks kauge kodumaa vanad ja auväärsed kombed.

Poola rahvatraditsioonides on läbi sajandite olnud tähtsal kohal usukommete säilitamine ning eriti puudutab see kirikuaasta kõige tähtsamaid pühi – jõulusid ja ülestõusmispühi. Poola jõulukombed ulatuvad oma juurtega tagasi 13. sajandisse, kuid on ehedal kujul säilinud tänaseni. Kunagi algas Poolas kirikuaasta ülestõusmispühadega, praegu aga advendiga ehk neljanädalase jõulupühade-eelse perioodiga. Advent on katoliiklastele kasinuse kuu, mil paastutakse, palvetatakse ja peetakse vaikusehetki. Enne advendiaja algust oli kombeks viimast korda tugevalt süüa, et paastupäevadel paremini vastu pidada. See tähendas, et igas vähegi korralikus peres oli laual kesksel kohal rasvane hanepraad.

Perekondlik pidu. Jõulupühale eelnevat päeva nimetatakse Poolas sarnaselt Eestiga jõululaupäevaks ning see tipneb 24. detsembril pereringis peetava piduliku ja küllusliku õhtusöögiga. “Ühest küljest on jõulud tõesti kirikuaasta kõige tähtsam püha, teisest küljest aga väga oluline perekondlik kokkusaamine ja seda päeva ootavad eriti lapsed. Mäletan oma lapsepõlvest, et kohe, kui tuli maha esimene lumi, hakkasime õega kannatamatult jõulusid ootama,” meenutab suursaadik Wojciech Wróblewski.

Suursaadiku abikaasa Iwona märgib, et kannatlikku meelt peab pühade ajal tõesti palju jaguma, sest kõike tehakse kindlate reeglite ja tavade järgi. Jõuluõhtul istutakse pidulauda alles siis, kui õhtutaevasse on ilmunud esimene täht – see on sümboolne märk, et just nüüd on saabunud õige hetk. “Lastena olime nii kärsitud, et piilusime kogu aeg õue, et näha, kas võib juba alustada. Meil olid oma huvid – kingitused!” meenutab suursaadiku abikaasa aegu, kui ta vanemate keelust hoolimata koos vendade ja õega pidevalt akna ja ukse vahet seeris, et õige hetk kaotsi ei läheks.

Suursaadik aga mäletab hästi aega, mil Poolas oli väga raske teatud kaupu hankida – kogu pühade-eelse aja oli kõigil mure, kust ja kuidas midagi saada. “Kogu aeg keerles peas mõte, kust osta toidupoolist ja kenasid kingitusi, kuid samas oli see üks osa peo ettevalmistustest – lõppude lõpuks sai kõik ikkagi tehtud ja kingita ei jäänud keegi,” vaatab ta toonasele sagimisele ja muretsemisele täna hoopis teise pilguga.

Ei grammigi liha jõululaual. Katoliiklaste jõululaupäeva söök koosneb peamiselt paasturoogadest, mis ei sisalda kübetki liha. Kuigi suursaadiku sõnul olevat Poola katoliku kiriku pea lubanud tänavu selles suhtes esmakordselt erandi teha, ei usu kumbki abikaasadest, et inimesed seda võimalust kasutaksid – juurdunud kombed on muutmiseks liiga armsad. Jõulutoite peab jõululaual olema paaritu arv: kas seitse, üheksa või üksteist – sõltuvalt pere jõukusest. Vana tava järgi peab maitsma kõiki laual olevaid roogi, ja nii mitme toidu võrra, mis keegi maitsmata jättis, väheneb järgmisel aastal tema elus meeldivate hetkede arv.

Suursaadik märgib, et kuna laual oli nii palju roogasid ja kõiki neid pidi maitsma, kujunes jõuluõhtusöök lastele alati piinavalt pikaks – kogu aeg vaadati kuuse poole ja arutati omavahel, kellele üks või teine kink võiks kuuluda.

“Mäletan, et ema tegi alati traditsioonilist karpkala, borši koos väikeste pirukatega, hapukapsasalatit jõhvikatega… siis veel puder seenekastmega ja muidugi kõikvõimalikud pirukad ja magusad küpsetised,” loeb suursaadik ette lapsepõlve jõuluõhtu menüü. Abikaasa peres oli viis last, kes kõik pidid aitama vanematel jõuludeks ettevalmistusi teha: “Meeleolu oli tähtis – see ärev sigin-sagin, see oligi just tore!”

Tänavu on Wróblewski pere külla kutsunud Eestis resideeriva Tšehhi suursaadiku pere, ja muidugi teeb perenaine koos tütarde Dominika ja Anna-Mariaga samuti borši koos “kõrvakestega” – väikeste hõrkude seene-sibulapirukatega. Ka ei saada läbi kuulsa karpkalata želees, ning muidugi arvukad küpsetised, kuulus moonitorn, moonirull ja suures valikus salateid.

Pereisa loeb piiblit. Pidulaua äärde kaetakse alati üks lisakoht, mis sümboliseerib pere külalislahkust ja avatust. Traditsioon on seegi, et pereisa loeb ette valitud piiblikoha ja õnnistab pere õhtusöögi. Pidusöömingu kohustuslikuks osaks on ka eriline nisutärklisest ja veest tehtud valge jõululeivake – oplatek. Peaaegu läbipaistvast taignast lehekesele on peale pressitud jõulustseenide ja motiividega muster. Laua ümber kogunenud pereliikmed jagavad omavahel jõululeivakest ning soovivad üksteisele õnne ja kõikide soovide täitumist.

Pärast jõululaupäeva õhtusööki võtavad sellel osalejad kuuse alt kingitusi, mida nimetatakse hellitavalt “tähekesteks”. Alles 19. sajandil poola jõulutraditsiooni ilmunud kuuske kaunistatakse tänini suurte käsitsimaalitud klaaskuulide, õlgpunutiste, mänguasjade, pähklite, õunte, kommide ja “inglijuuste” ehk kuusekarraga, kuid on olnud sootuks tagasihoidlikumaid aegu. “Kõige toredam oli jõulukuusk ja sellel rippuvad särapaberisse keeratud kommid. See tundub tänapäeval nii tavaline, kuid oli lapsepõlves ilus ja põnev. Komme sai vaid talongide eest, iga talongiga 200 grammi, nii et neid polnud kunagi küllalt,” meenutab suursaadiku abikaasa.

Jõulusõimed ja naljamängud. Wróblewski pere esiklaps Dominika, kes on sündinud kümme päeva enne jõule, ei mäleta oma esimesest ööst jõulukuuse all muidugi midagi, küll aga on tal meeles kunagi kingituseks saadud koeraraamat. Õest kaks aastat noorem Anna-Maria meenutab, et ka tema sai raamatu, aga kuna tema on rohkem kassi- kui koerasõber, rääkis ka raamat kassidest.

Jõulu esimesel pühal pannakse katoliku kirikus alati üles jõulusõim – sopka –, mille kujundamine on igale kogudusele auasi. Jõulusõime kummardamise kommet tunti Poolas juba 14. sajandil, mil linnakodanikud jõululaupäeval kirikus omavalmistatud jõulusõimele õnnistust palusid. 19. sajandil, rõhujate poolt mitmeks jagatud Poolas, muutus see komme omamoodi poliitiliseks meeleavalduseks ning jõulusõimed ehitati aina suuremaks ja värvikamaks.

Tihti kaasnesid jõulusõime nukumängudega naljakad luuletused ilmalikel teemadel, mis kirikumeeste arvates aga ei sobinud kokku kirikupühaga. Seetõttu otsustati 18. sajandil, et need “etendused” peaksid toimuma väljaspool kirikuseinu. Kiriku range silma alt vabadusse pääsenud etendus arenes aina lustlikumaks ning mõnikord ei puudunud sellest isegi erootilised elemendid.

Kõige kuulsam jõulusõim, mille väikseid koopiaid leiab jõulude eel Poola suveniiripoodidest, on Krakowi jõulusõim. Selle omapäraks on suur sarnasus kunagise Poola pealinna Krakowi tuntuima ja auväärseima kiriku Püha Maarja basiilikaga. Möödunud sajandi 60. aastatest alates saadetakse igal aastal kõige kaunim Poola jõulusõim kingitusena Rooma paavstile.

Kerjakotiga jõulukülalised. Jõulusantide laadaesinemiste traditsioon, millele panid aluse keskaegsed Püha Franciscuse ja Bernardiini Ordu mungad, ulatub Poolas 13. sajandisse. Tänapäeval on see säilinud ainult maapiirkondades. Jeesuse sünnipäeval algab Poolas kolenda ehk kaks nädalat kestev külaskäimise aeg, mis kestab kas uue aasta või kolmekuningapäevani 6. jaanuaril. Jõulusandid käivad majast majja lootusega kolendat, s.t kingitusi ja annetusi koguda. Vanasti annetati neile toidukraami, maiustusi, vahel harva ka raha. Kõige populaarsem kolenda-tegelane oli kahtlemata Turon – suurte kõrvadega vana sokk. Jõulusantide kohustuslikuks märgiks oli Petlemma täht, mis pidi neile pimedas öös teed näitama, nagu see näitas vastsündinud Jeesuse juurde kiirustavale Kolmele Kuningale. Pärast küla kõigi majade läbikäimist kohtusid jõulusandid varem kokkulepitud kohas ja üks neidudest, kes oli enne valitud perenaiseks, asus koos abilistega saadud andidest õhtusööki keetma. Poisid aga ostsid kogutud raha eest joogipoolist ja üheskoos pidutseti hilisööni.

Riina Luik
Postimees 20.12.2003 00:01

Jõuludest Kullamaa koolis loe koolilehest

Jõulud meie koolis enne ja nüüd

Aeg on niikaugel, et on paras aeg rääkida jõulupidudest.

Mis aastast peetakse Kullamaa koolis jõulupidusid? Mis seal tehti?

Raili Leesalu: Kui mina 1984. aastal siia kooli tulin, siis olid näärid. Ja nääripidudel mängiti keni näidendeid: “Tuhkatriinut”, “Kõverat peeglimuinasjuttu”, “Okasroosikest”. Esimene jõulupidu oli aastal 1989. Minu meelest on see olnud kõige ilusam jõulupidu üldse. Kairi ja Anti tutvustasid vanu jõulukombeid ja küünlavalgel esitatud jõululaulud olid tõesti pühalikud. Jõulukombestikku on tutvustatud hiljemgi, ka väikseid näidendeid on olnud: õpilaste esituses “Tüdruk tuletikkudega”, “Imeküünal”, õpetajate esituses “Kuusk”, katkend “Pipi Pikksukast”, on esitatud ka laulu- ja luulepõimikut. Ja päris kindlasti on tulnud alati lunastada pakke. Viimastel aastatel nii, et iga klass ise hoolitseb oma “numbri” eest. Eelmisel aastal anti selleks konkreetne ülesanne.

Milliseid jõuluvanasid on nähtud siin liikumas?

Riina Leidsalu: Alguses olid muidugi näärivanad. 1984. aastal tuli lausa kaks vana – üks oli ameerika, teine vene jõuluvana. 1986. aastal mingit vana ei tulnudki, olid ainult Lumehelbekesed. Ka päkapikud on ringi jalutanud. Üks talv oli eriti jõuluvanarohke – neid sebis ringi korraga tervelt kuus. Aga 1995. aasta jõuluvana tõi kohale Põder. Jõuluvana istus aiakärus, päkapikk süles.

Miks peetakse jõulupidusid?

Raili Leesalu: Sel aastal pakuti õpilasomavalitsusele välja võimalus pidada aastavahetuspidu hoopis jaanuaris, et detsembris siis traditsioonilist pidu polekski. Aga see mõte ei leidnud poolehoidu.

Riina Leidsalu: Ju siis õpilased vajavad seda. Kui ei, andke teada.

Milliseid muudatusi on jõulupidude tulevikus ette näha?

Riina Leidsalu: Iga konkreetne jõulupidu oleneb õpilastest, kes seda korraldavad. Peo organiseerib alati abituurium.