Kuidas saab riik aidata rahapuuduses vaevlevaid kirikuid, kui raha lihtsalt ei ole? Hea plaan on kehtestada kirikumaks või arhitektuuripärandi maks. Usun, et väga paljud inimesed maksaks kirikumaksu väga hea meelega, kirjutab Janek Mäggi.
Riigi rahanduse ümberkorraldamise tuhinas on jäänud kõlama, et maksutõusude põhjuseks on riigi korrast ära rahandus, kulud jäävad tuludele alla, julgeolekule tuleb rohkem tähelepanu pöörata ning vähesel määral ka asjaolu, et riik peab suunama inimeste käitumist – automaks on selleks, et Eesti oleks homme rohelisem kui täna.
Suuri muutusi inimeste sissetulekutes kavandatavad muudatused kaasa ei too, kuid oluliselt ei võida ka mitte keegi. Kaitsevägi tuleb ainsana välja arvata, selle kulurea suurendamine on mõistetav.
Ometi on Eestis eriti kultuurivaldkonnas puudujääke, mille lahenduste edasilükkamine võib kaasa tuua, ja on juba toonud, korvamatut kahju. Seni renoveerimata kirikute kordategemist on vaja eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade, nagu seisab põhiseaduse alguses. Kuidas saab riik aidata rahapuuduses vaevlevaid kirikuid, kui raha lihtsalt ei ole?
Hea plaan on kehtestada kirikumaks või arhitektuuripärandi maks. Usun, et väga paljud inimesed maksaks kirikumaksu väga hea meelega ning sellega oleks võimalik päästa oluline osa kehvas seisus olevast arhitektuuri- ja sakraalpärandist. “Kui 50 protsenti maksumaksjaist, keda Eestis on kokku 650 000, maksaks viis eurot kuus, teeks see 19,5 miljonit eurot aastas.”
Piisab päris väiksest maksust, millega mõned kümned miljonid eurod kokku koguda. Kui 50 protsenti maksumaksjaist, keda Eestis on kokku 650 000, maksaks viis eurot kuus (keskmine püsiannetaja annab Eestis ca kümme eurot kuus), teeks see 19,5 miljonit eurot aastas. Selline summa paneks kirikukatuste kuked täiel häälel kirema.
Eestis on eraalgatus väga innukas. Leidub ettevõtjaid, kes on võtnud südameasjaks ühe konkreetse kiriku kordategemise. Kuid riigi tugi sihtotstarbelisel raha kogumisel aitaks koguda raha neilt, kes annaks hea meelega, kuid ei tea täpselt, kellele anda ja kuhu kanda.
Kirikumaksu puhul võiks inimesel olla võimalik valida nii seda, milline konfessioon tema maksu saab, kui ka seda, kas ta maksu maksta tahab. Riik ei kaotaks ühtegi senti, vaid aitaks inimestelt, kes niikuinii on valmis kirikuid toetama, selle kokku koguda.
Eestis on palju inimesi, kelle süda on kirikuga, kuid kes satuvad pühapäeviti kirikusse harva ning kellel igapäevaselt ei tule meelde, et võiks annetuse teha. Oma sisult oleks kirikumaks annetus, mida riik aitab kokku korjata.
Riigile oleks sellest maksust suur abi, sest kui maksu suurus on mõistlik, ei ole riigil vaja arhitektuuripärandi säilimise pärast rohkem muretseda ning kohalikud omavalitsused võiksid olla väga õnnelikud, et mitmed olulised teenused – pulmad, matused, hoolekanne, kontserdid jm – toimiksid peaaegu nagu iseenesest.
Enne vähiravifondi Kingitud Elu, mille koos Toivo Tänavsuu ja tema emaga 2014. aastal asutasime, ei olnud innovaatilised vähiravimid Eestis väga paljude jaoks kättesaadavad. Nüüdseks on fondist abi saanud kõik, kes sellist abi on vajanud. Peagi kümne aasta jooksul ligi 2000 inimest. Eraalgatus teeb riigi eest töö ära.
Raha selleks oli Eestis olemas ka enne ning inimeste valmisolek raskes olukorras olijaid aidata samuti. Keegi peab aitama selle kokku koguda. Kirikumaksu kogumiseks jõuab kõige paremini inimeseni riik ning kui maks on nagu annetus vabatahtlik, teeks see väga palju head ka annetajatele – annetamine õilistab inimest, toob ta Jumalale palju lähemale.
Kommentaar ilmus algselt ajalehes Eesti Kirik.
Err.ee
