Eesti 200 nimekirjas riigikokku valitud tervishoiuekspert ja koroonakriisi aegse teadusnõukoja juht Irja Lutsar välistas võimaluse, et temast saaks uues valitsuses tervise- ja tööminister. Eesti 200 esindajad peavad koos Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga praegu koalitsioonikõnelusi.
“Olen selle ka välja öelnud, et tõenäoliselt ma seda pakkumist vastu ei võta,” ütles Lutsar kolmapäeval ERR-i veebisaates “Otse uudistemajast”. “Pean kriitiliselt enda sisse vaatama – kas ma saan sellega hakkama,” lisas ta.
Lutsar viitas oma vanusele – ta on sündinud 1954. aastal – ning leidis, et erakonnas on inimesi, kes saaks sellega paremini hakkama.
Küll aga oleks ta huvitatud tööst riigikogu sotsiaalkomisjonis ning leidis, et saaks sellega hästi toime ning tal oleks ka ideid, mida ellu viia.
Lutsar viitas ka, et kui riigikogu uue koosseisu liikmeteks saavad meedikud Karmen Joller ja Eero Merilind ning koroonakriisi ajal selleteemalisi mudelarvutusi ja prognoose koostanud Mario Kadastik, siis see edendab tugevalt tervishoiu-alast diskussiooni parlamendis.
Küsimusele, mis on Eesti tervishoiu suurimad probleemid, mida ta püüaks lahendada, tõi Lutsar esmalt välja regionaalsed erinevused tervishoiu kättesaadavuses. “Kui vaadata kontaktvisiitide arvu Tartus ja Lõuna-Eesti maakondades siis see on väge erinev. Arst-residentide arv on Tartus isegi suurem kui Tallinnas, lastearstide kättesaadavus on samuti linnades parem,” tõi Lutsar näiteid ebavõrdsusest.
Tema sõnul tuleks elu säilimiseks terves Eestis – ka väljaspool Tallinna ümbritsevat nn kuldset ringi – tagada ka teistes maakondades parem arstiabi kättesaadavus.
Ühe võimalusena selleks tõi Lutsar esile eriarstide vastuvõtud kaugemates piirkondades. Nii käib näiteks Norras, märkis ta.
Teiseks tuleks aga noorarstide residentuuri korraldus ümber vaadata, tõdes Lutsar. Tema sõnul on näha, et Eestis on “väga mina tahan – mina ei taha ühiskond”, mis tähendab arst-residendid soovivad töötada ainult Tallinnas ja Tartus.
“Päris niimoodi ei saa riik funktsioneerida. Vähemalt residentuuri ajal peaksid noored arstid väiksemates haiglates töötama. Sellest tuleb kasu nii neile kui haiglatele,” leidis ta.
Lutsar tõi välja ka Eesti 200 programmilise teema – personaalse riigi, öeldes, et kuna riigi valduses on inimeste kohta rohkelt andmeid, peaks täpsemalt suunama ka meditsiiniabi. Nii on näiteks näha, millistes perearsti nimistutes on rohkem vanu inimesi või lapsi.
“Sotsiaalabi kontekstis me ju teame, kes kui palju või vähe teenib ja kellele on toetust vaja. Mitte inimene ise ei pea kogu aeg abi taotlema,” tõi ta võrdluse. Ta kinnitas, et ei poolda toetuste maksmist kõigile, n-ö rahakülvamist helikopterilt.
Tallinn vajaks linnahaiglat
Küsimusele Tallinna Haigla kohta ütles Lutsar, et tema hinnangul oleks Tallinnasse ühte korralikku linnahaiglat kindlasti vaja, kuna nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Lääne-Tallinna Keskhaigla on juba suhteliselt amortiseerunud.
“Koroona ajal oli näha, et Tallinnal oleks linnahaiglat vaja. Aga küsimus on, mis saab olema selle ambitsioon. See ei peaks saama veel üheks piirkondlikuks haiglaks – need on meil juba olemas Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum,” rääkis Lutsar. Tema sõnul vajab enamus inimesi linnahaiglat, mitte seda, kus tehakse “väga peeneid operatsioone ja lõppetapi ravi”.
Küsimusele mõnede ravimite nappuse kohta ütles Lutsar, et see on Euroopa tasemel probleem ning Euroopa Liit peab leidma mooduse, kuidas uuesti ravimite tootmine siia piirkonda tagasi tuua. Tema hinnangul ei saaks Eesti lubada kolmandatest riikidest pärit ja ilma EL-i registreeringuta ravimite importi. “Hädaolukorras saame vaadata, mis on alternatiivid ning kas ja kuidas neid saame kasutada,” lisas ta ravimite asendamisele viidates.
Küsimusele, mis oleks esimene seadus, mille ta menetlusse võtaks, tõi Lutsar välja nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS), mille praeguses versioonis on tema sõnul palju ebaselgust, mis võib järgmise pandeemia ajal Eesti olukorra keerulisemaks teha.
Koroonakriis karastas
Küsimusele, miks ta üldse poliitikasse tuli, vastas Lutsar, et olles näinud koroonakriisi ajal lähedalt puudujääke tervishoius ja muudes valdkondades, soovis ta kaasa lüüa nende parandamises.
Eesti 200 valis ta seetõttu, et pidas seda erakonda oma vaadetega kõige sobivamaks.
“Olen oma vaadetelt parempoolne, aga saan ka aru, et mitte kõik inimesed ühiskonnas ei ole üliedukad, ei pruugi olla nii õnnelikud ega hästi hakkama saada. Ma ei poolda siiski hundiühiskonda,” rääkis ta. Lutsar viitas ka sellele, et need riigid ja ühiskonnad, mis on võrdsemad, said koroona-ajal paremini hakkama.
Küsimusele, kas koroona-aegne avalikkuse tähelepanu all olek ja kriitika teda ettevaatlikuks ei teinud poliitikasse tulekul, vastas Lutsar, et vastupidi – see oli justkui vaktsineerimine, mis tegi teda tugevamaks.
“Jah, koroona-aeg oligi nagu vaktsineerimine. Enne teadusnõukoja juhiks saamist kartsin väga kriitikat. Aga olles juba sellel kohal, sain aru, et saan selle hakkama, usun oma töösse ja saan seda teha,” rääkis Lutsar.
Tema sõnul õppis ta ka eriarvamustest ning mõistis teistsuguste vaadete olulisust ühiskonna tasakaalu seisukohalt. Sama on ka viirusega – kui ükski ei domineeri, siis ei lähe organismil nii halvasti, märkis ta.
“See oli väga hea õppetund, sain aru, et kui sind ka lüüakse maha, siis saab üles tõusta ja edasi minna, pole vaja ennast haletseda,” kommenteeris Lutsar.
Koroona pole enam ohtlik
Rääkides koroonakriisist, ütles Lutsar, et viirus pole kuhugi kadunud, see on kõigis riikides endiselt olemas, aga see ei ole enam nii surmav.
Suremus on tema sõnul ka Eestis oluliselt langenud. Koroonakriisi ajal oli iganädalane suremus kõrgem kui eelnevad 10 aastat, aga viimasel viiel nädalal on see väga palju alla läinud, rääkis ta.
Samuti on koroonaviiruse genotüüpides enneolematu mitmekesisus, mis näitab, et ükski tüvi pole suutnud domineerima hakata.
“Koroonaviirus jääb, aga kindlasti pole enam tegemist ettenägematu haigusega,” tõdes ta.
Lutsari sõnul kaalub Maailma Tervishoiuorganisatsioon oma peatsel koosolekul koroonapandeemia lõppenuks kuulutamist, kuigi sellele on ka vastuväiteid, kuna näiteks teadlased kardavad, et siis lõppeb selle viiruse uuringute rahastamine.
Küsimusele, kas tema hinnangul on valitsuse teadusnõukojal veel funktsiooni ja tähtsust, vastas Lutsar, et tema hinnangul mitte.
Rääkides vaktsineerimisest, ütles Lutsar, et praeguse soovituse kohaselt peaksid vanemad kui 80-aastased tegema uue tõhustusdoosi uute kohandatud vaktsiinidega, kui neil on läbipõdemisest või eelmisest doosist mööda üle kuue kuu. Lisaks peaks vaktsineerima ka riskigruppide inimesed.
Muude gruppide vaktsineerimise üle käivad aga maailmas diskussioonid ja mõnes riigis arvatakse, et koroona vastu peaks vaktsineerima iga aasta koos gripivaktsiiniga.
Aga praegu nn viiendat doosi nooremad inimesed tegema ei peaks, leidis ta.
Küsimusele, kas maailma võib tabada uuesti sarnase ulatusega pandeemia, vastas Lutsar, et viimati oli nii ulatuslik haiguspuhang vahetult pärast Esimest maailmasõda levinud Hispaania gripp, eelmine pandeemiline gripp oli 10 aastat tagasi.
“See sõltub paljudest faktorites, aga ma ei julge prognoosida ja pole ka näinud, et keegi seda teeks. Aga viirused pole maailmast kadunud ja see potentsiaal on olemas,” tõdes ta.
Err.ee
