Mille poolest erineb linna- ja maaelaniku argipäev? Linnakodanik paneb lihtsalt paika enda isikliku päevaplaani, aga maal elades peab plaane sobitama kõigi pereliikmete logistikaga, kus tuleb tihtipeale kokku klapitada 3-4 inimese liikumine.
Linnas on mure, et bussid on täis või käivad need ainult kolm korda tunnis. Maaelaniku suur võit on juba selles, kui kodunt enam-vähem silmnähtavas kauguses peatub koolibuss vähemalt korra päevas. Liikumisvõimalused pole sugugi samaväärsed – Tallinnas saab liikuda nelja liiki ühistranspordi, kolme liiki sõidujagamisteenuse, takso, isikliku autoga või jala. Hajaasutuspiirkonnas on lisaks pikale jalgsimatkale praegu ainus ajasäästlik alternatiiv isikliku sõiduauto olemasolu.
Vähemad liikumisvõimalused piiravad maapiirkondades ka teiste teenuste kättesaadavust. Kõige enam kurdavad lapsevanemad, kui keeruline on pakkuda lastele mitmekesist huviharidust. Kui üks vanematest ei võta keset tööpäeva ette logistika ja autojuhtimise ülesannet, siis väljaspool maakonnakeskust elades on huvitegevus praktiliselt võimatu.
Meil on lapsevanemaid, kes veavad aastaid nädalas mitmel korral last käsipallitrenni, rahvatantsuringi või ujumisse, kulutades selleks väärtuslikke inimtöötunde. Kõik selleks, et tantsupeol oleks rühmi ka maakondadest ja väiksematest koolidest, maalt võrsunud sporditalendid tooksid Eestile kuulsust ja noor põlvkond kasvaks liikudes tervemana.
Eesti Vabariigi Põhiseaduses on kinnitatud printsiip, et Eesti kodanikel peaksid olema võrdsed võimalused avalikele teenustele ka siis, kui nad elavad eri piirkondades. Kodulähedane ülikool ja südamekliinik on sellest reeglist ilmselged arusaadavad erandid, aga kui muudes igapäevastes asjades tunnistame nii märkimisväärselt erinevaid võimalusi, siis kohati tuleb rakendada ka erinevaid koormisi. Sellega tuleks arvestada ka valitsuse soovi korral hakata automaksuga suunama inimeste liikumisharjumusi.
Suunata saab seal, kus on valikud. Kui valikuid pole, on ainult sund. Ja siis pole asjakohane rääkida suunamisest, vaid riigikassa täitmisest. Kui kodaniku käest küsitakse maksu endisest rohkem või soovitakse saada hoopis uut maksu, peab tal olema arusaam, milleks seda tehakse. Soovitatavalt võiks maksustamise ja eesmärgi vahel olla loogiline seos.
Oleme üle 10 aasta elanud Setomaal niisugust elu, kus külateed muutuvad kahel korral aastas väiksemale sõiduautole läbimatuks. See on ka praegu paljude maaperede argipäev, et vihmasel sügisel ja porisel kevadel koduni jõudmiseks tuleb auto kodunt kilomeetri-pooleteise kaugusele jätta ning panna jalga porikummikud.
Ka siis, kui külavahetee on siiski sõidetav, võib see olla olulise osa ajast niisuguses seisukorras, et see lõhub autot oluliselt rohkem kui sile asfalt. Juba praegu on külade elanikud autoremondiarvetega maksustatud kõrgemalt, kuna nende kodulähedased teed pole korras.
Kodanikku ei huvita, kas tema tee on valla või riigiomandis. Tema jaoks lähevad kõik maksud ühte kohta ja kogu avalik sektor on tervikuna „riik“. Oleme üldiselt Eestis maksukuulekad, kuid soovime aru saada, kuhu see raha läheb. Õigustatult kerkib küsimus, kuidas täiendav maksukogumine mõjutab näiteks kohalike teede olukorda.
Selleks, et tasandada lisaks külateedele ka mõnevõrra linna- ja maapiirkondade elanike liikuvusvõimalusi, tuleb kiirelt edasi liikuda nõudepõhise ühistranspordi lahenduse kavaga. Ei ole mõeldav tulla riigikogu ette mootorsõidukite maksustamise plaaniga selliselt, et samal ajal pole sündimas selget plaani kvaliteedihüppeks maakondlikus ühistranspordis.
Senise, oma elu äraelanud ja kuluka „tasuta“ bussisõidu lahenduse asendamises leppis võimukoalitsioon kokku üsna kohe valimiste järel. Nüüd on valitsusel paras aeg paari variandiga välja tulla.
Nõudepõhine ühistransport pole utoopia. Saaremaa näitel on suudetud mudeldada lahendus, kus suuremate keskuste vahel liiguksid bussid vähemalt iga kahe tunni kaupa. Nendeni toimiks inimeste ettevedu juba tellimuse põhiselt mõistliku omaosalusega.
Taolises olukorras saaksime juba kõnelda konkurentsivõimelisest lahendusest, mis pakuks tõepoolest mõnel juhul isikliku sõiduauto omamisele või poole kohaga autojuhiks olemisele maapiirkonnas alternatiivi ja võimaldaks maaperel jätkata näiteks ühe sõiduautoga kahe asemel.
Sellise tervikvaate kohal oleks võimalik öelda, et maaelanike jaoks liikumisvõimalused paranevad, mitte ei muutu lihtsalt kulukamaks. Liikuvusprobleemide lahendamine aitab vähendada nii põhiseaduslikku dilemmat võrdsete võimaluste osas, kui ka regionaalpoliitiliselt toetada kodanike vabu valikuid elukoha osas ja vältida sundlinnastumist.
allikas: eesti200.ee
