Üheks suurimaks rõõmus ja rahulik olemise takistuseks minu elus on olnud püüd olla täiuslik ning tegutseda täiuslikult kõiges. Olles saanud sellest alateadlikust taotlusest teadlikuks, olen selle ületamisega palju tegelenud enda armastamise kaudu, andes endale armastust, milline iganes parasjagu olen ning kuidas hakkama saan. Enamjaolt tundub mulle, et see õppimisteema on ennast minu jaoks ammendanud ning olen enda ja maailma ebatäiuslikkusega leppinud. Ometi kerkib aeg-ajalt minu seest väga sügavatest kihtidest esile kummalisi, isegi naljakaid mõttemustreid, mis rihivad ikka samas suunas – olla täiuslik täiuslikus maailmas. Näiteks selliseid, et hea küll ma lepin, et pole ideaalne, aga alateadlikult soovin siis ikkagi ideaalselt sellega leppida. Ma ei ole rahul, kui suudan natuke leppida, tahan leppida kohe täielikult. Jah, ma lepin, et ka teised pole täiuslikud ja armastan neid sellisena, aga ma tahan neid kohe armastada täielikult sellisena, mitte natuke. Sellised naljakad mustrid võivad enda sees peidus olla, meid juhtida ja ainult vahel harva ennast nähtavalt ilmutada.
Kes otsib ideaali, ei saa kunagi olla rahul, sest elus pole mitte midagi ideaalset. Jah, ma tean, et Sa teadsid seda niigi. Aga oled Sa seda ka enda sees lõpuni välja tunnetanud? Kas Sa otsid ikka millestki, millest iganes, ideaali? Ideaalset tööd, ideaalset suhet, naist, meest, kodu, keha, hetke, sõpra, ema, isa, päeva, tagasisidet, puhkust, reisi, tulemust, meditatsiooni, endaga kontaktis olekut, loomingut või mida iganes muud ideaalset? Neid asju ei olemas. Kui on veel midagigi, millest Sa teadlikult või alateadlikult ideaali ootad, siis saadki kogeda ainult rahulolematust. Mis ei tähenda muidugi, et nüüd peaks käega lööma ja võtma mis iganes töö, elukaaslase, kodu või muu, kuna ideaali ju nagunii pole. Sellegipoolest on olemas inimesed, kohad, sündmused, tegevused, mis just meile sobivad ja hea enesetunde tekitavad. Loomulikult püüame anda oma töös ja igas tegevuses endast parima ja ootame elult kõike head. Lihtsalt kõigest sellest ei tasu otsima minna ideaali, sest siin on tulemuseks alati pettumus.
Ideaali ei olegi olemas. Mitte keegi ega miski siin maailmas pole ideaalne ja samal ajal on muidugi seda kõik. Lihtsalt mitte meie mõistuse hinnanguliste kriteeriumide järgi, vaid lihtsalt oma iseolemises, nii nagu see asi on. Täpsem oleks küll öelda, et asjad, olukorrad ja inimesed lihtsalt on. Ja see olemine on niimoodi ideaalne, nagu meie oma mõistusega seda haarata ei suuda. Absurdne oleks minna metsa ja hakata otsima ideaalset puud. Mis kriteeriumi alusel ideaalset? Kelle jaoks? Ja mis seal vahet on, kas ta on ideaalne või mitte? Kui metsas ringi vaadata, siis tunduvad kõik puud ilusad. Igaüks on omamoodi ilus. Ei saa öelda, et mõni kasvult väiksem ja kuivama hakkav põõsas oleks kuidagi vähem ideaalsem kui seal kõrval kõrguv tugev mänd. Nad on mõlemad ilusad just sellisena, nagu nad on. Nad mõlemad vajavad armastust ja tajuvad, kui neile oma südamest head saadame. Looduses tundub lihtsam näha kõiges ideaalset ja ilusat. Aga inimesed on ju ka osa loodusest. Nii nagu iga puu, on ka iga inimene ilus ja eriline. Igaüks on täiesti omamoodi ja selles oma olekus ilus. Jah, mõndade inimestega on raskem läbi saada ja suhelda kui teistega, mõnega puudub igasugune klapp ning on neidki, kes justkui püüaks iga oma sõna ja teoga tõestada, et nad ei ole ilusad. Küllap nad siis lihtsalt ise ei tea, et on. Kõigi inimestega ei peagi suhtlema, aga võib austada nende olekut sellisena, nagu nad parasjagu on, ja saata neile oma südamest armastust.
Ja lõpuks, kes siis ikkagi otsib ideaalset? Kes tahab ennast ja kõike ideaaliga võrrelda? Mina see ei ole. Mina tahaks olla rahus enda, kõigi inimeste ja terve maailmaga nii, nagu need parasjagu on. Mina ei soovi rahulolematust ja pinget tekitada. Kes see siis seda teeb? Eks see ikka ego on minu sees. Tema ju toitubki võrdlustest, üleoleku ja uhkusetundest ning hirmust, rahuolematusest, soovist kogu aeg midagi muud, kui on see, mis on praegu. See on ego jaoks maiuspala, kui ma püüdlen ideaali poole oma olemises ja kirun ennast, et seda ei suuda või otsin inimestes ja sündmustes täiust ning olen kriitiline, kui seda sealt ei leia. Mida siis teha, kui ikkagi selline tunne ja ootus on sees? Ma saan hakata jälgijaks ja jälgida seda tunnet, püüdlust ja kõiki kaasnevaid mõtteid endas. Ma saan jälgida seda tunnet endas, mis tahab, et see hetk, inimene või mina ise oleksin ideaalne. Ka elus saan ma lihtsalt jälgida seda, mis on, mis toimub, mis tundeid ja mõtteid see minus tekitab. Teisteski inimestes ei pea ma otsima ideaali ja minu kriteeriumide järgi täiuslikku käitumist. Võin lihtsalt jälgida seda, mis on, ja saata armastust. Kõik ümberringi on täpselt sama mitteideaalne nagu minagi. See on vabanemine. Ja samas nii ilus, kui suudan südamega vaadata. See on rõõm.
