HIV – suur murekoorem ja pisike terviserike.

Igaüks meist teab, mis on HIV, kuid paljud meist, ei tea, et põevad seda ka ise. Kuna tegu on viirusega, mis võib toimetada sinu sees hulk aastaid, ilma et sul endal oma uuest staatusest õrna aimugi oleks, siis seda enam kerkib esile HIVi kui psühholoogilist laadi kriisi olemus. Nimelt enamikul inimestel lööb HIV jalad alt ära just sellest hetkest, kui ta oma nakatumisest teada saab.

Otsene põhjus pole aga üldsegi mitte haigus ise, vaid nn maailma kokkuvarisemine. Selgitame nüüd täpsemalt, mis juhtub ühe keskmise HIVi nakatunud inimesega tegelikult. Kas tasub ikka kohe nöör kaela panna või leppida olukorraga ja elada edasi täpselt nii nagu eile – siis, kui sa veel ei teadnud.
Meditsiini areng ning uued preparaadid võimaldavad märkimisväärselt parandada HIV-positiivsete inimeste elukvaliteeti ning pikendada eluiga, seetõttu on esiplaanile kerkinud viirusekandjate psühholoogilised probleemid ehk kuidas HIV-positiivsed ise oma haigusesse suhtuvad ning kuidas nad tulevad toime oma emotsioonidega.

Viimased uuringud kinnitavad, et HIV-viirust põdevad inimesed elavad haiguse erinevatel etappidel läbi üliraskeid psühholoogilisi mõõnasid. Eriti valuliselt tajuvad suhtumist oma HIV-staatusesse naised.
Diskrimineerimine ja stigmatiseerimine avaldub neil inimestel just staatuse pärast. Solvamine, kõrvaletõrjumine, ähvardused, füüsiline ja vaimne vägivald.
23% HIV-positiivsetest inimestest on langenud füüsilise vägivalla ohvriks, sellest koguarvust 8% HIV-positiivsetest inimestest ei saanud soovitud meditsiiniteenust, kuna meditsiiniasutused keeldusid seda pakkumast. 19% HIV-positiivsetest kannatab igakuiselt nälga kolm või enam päeva. 6% HIV-positiivsetest inimestest said eitava vastuse, kui palusid pereplaneerimise teenust.
Veerand HIV-positiivsetest inimestest on vastu võtnud otsuse lapsi mitte saada.

Sisemised vastuolud mõjutavad psühholoogilist seisundit rohkemgi, kui väljastpoolt tulenev sildistamine. Ärevusttekitav on suitsiidimõtetega HIV-positiivsete inimeste hulk.
Ka viirusekandjate pereliikmed, töökaaslased ja muidu tuttavad peavad tihti taluma kuulujutte ja solvangud. Paljud HIV-positiivsed inimesed on formuleerinud negatiivse suhtumise HIVi veel enne seda, kui nad said teada oma enda diagnoosist, seega säärased tunded ja üleelamised võivad olla teiste inimeste esile kutsutud kui ka olla põhjustatud isiklikust, varem tekkinud suhtumisest HIVi.
Lisaks HIV-staatusest tulenevatele raskustele esinevad negatiivsed läbielamised ja kurnavad tunded suuremal osal viirusekandjatest. Emotsionaalne tunnetuslikkus oma diagnoosi aadressil on meestel ja naistel erinev. Naised tunnevad tihedamini madalat eneseaustust ja häbi oma haiguse pärast, mehed seevastu tunnevad enamasti süütunnet.
Haigus ja stereotüübid

Erinevad probleemid käivad kaasas ka täiesti võõrastel inimestel, kes ühel või teisel moel peavad nakatunutega kokku puutuma: meditsiinitöötajad, tööandjad, teenindajad, naabrid jne. Ka nemad kogevad hirme ning diskrimineerimist seoses HIV-positiivsete inimestega. See olukord laieneb kogu ühiskonnale ehk siis ühel või teisel moel puudutab see meid kõikiHIV-infektsiooni peetakse narkomaanide haiguseks, häbiväärseks nakkuseks ning HIVi põdevaid inimesi peetakse marginaalideks.

Ka täna on HIVi põdevad inimesed eneses säilitanud need stereotüübid, nad kardavad avalikustada oma staatust ja neil puudub piisav hulk teadmisi oma tööalastest õigustest, õigustest tervise säilitamise teemal ja laste saamise asjus. Ometi on HIV-positiivsed inimesed võrdõiguslikud ja täisväärtuslikud ühiskonna liikmed.

HIV on krooniline haigus, mitte surmatõbi. Õigeaegse ravi korral ei ole HIV-viirus teps mitte ületamatu takistus ega põhjus ilusale ja täisväärtuslikule elule käega löömiseks! Tapamasin pole mitte HIV ise, vaid need inimesed, kes jalutavad meie seas ringi, teadmata, et ta ise on nakatunud. Seega tee sinagi kiirtest kodus või lase endale see teha!

Statistikat

60% tunneb oma HIV-positiivse staatuse tõttu süütunnet

57% süüdistab ennast

42% tunneb häbi

33% on madala eneseusaldusega

20% süüdistab teisi

10% tahaks oma elu lõpetada

10% tunneb, et nad peaks kandma karistust

Suur hulk uuringus osalenutest on narkootikumide tarbijad, mis peegeldab ka üldist HIV-epideemia olukorda Eestis.

HIV-testi võib Eestis teha kõikides tervishoiuasutustes, anonüümsetes AIDSi nõustamiskabinettides ja noorte nõustamiskeskustes.

1. Anonüümsed AIDSi nõustamiskabinetid. Kabinet on avatud kõigile alates 16. eluaastast ja sõltumata ravikindlustuse olemasolust. Neid kabinette on Eestis praegu kaheksa. Testimine on anonüümne (nime ei pea avaldama) ja tasuta. Lisaks HIV-le saab lasta end tasuta uurida ka B- ja C-hepatiidi suhtes.
2. Noorte nõustamiskeskused. Neid on Eestis praegu 19. Noorte nõustamiskabinetid teenindavad kõiki alla 19-aastasi ning 19-24-aastasi noori − ka neid, kellel ravikindlustus ei ole. HIV-testimine noorte nõustamiskeskustes ei ole anonüümne, kuid testi tulemusi teavad siiski vaid arst ja inimene ise.
3. Perearst või eriarst. Näiteks günekoloog või naha-suguhaiguste arst võib samuti HIVi analüüsiks verd võtta.
AIDSI NÕUSTAMISKABINETID
TALLINN
Tallinna AIDSi nõustamiskabinet
Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskliinik
Paldiski mnt 62
645 5555
E, K, N 10−18 ja T, R 8−12
Infotelefon 660 7871: kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 10−14 saab helistada anonüümse kabineti nõustamistelefonile ja küsida kõike, mis puudutab turvaseksi, suguhaiguste, HIV/AIDS-i, narkomaania teemasid.
NOORTE NÕUSTAMISKESKUSED
OÜ Seksuaaltervise Kliinik
Noorte nõustamiskabinet
Suur-Ameerika 18a
666 5123