Ootustele mittevastav majanduskasv on sundinud Hiina taas majandust elavdama. Kui oodatud mõju reaalmajandusele avaldub pikema perioodil vältel, siis vähemalt aktsiaturule on need otsused elu sisse puhunud.
Hiina majandus ei taha täita talle seatud suuri ootuseid
Hiina osakaal maailmamajanduses on viimastel kümnenditel jõudsalt kasvanud ja läheneb juba viiendikule kogu maailmamajandusest. Seetõttu pole imestada, et viimaste aastate vinduva majanduskasvu taustal on tihtilugu loodetud, et just Hiina majanduse jõuline tõmme veab endaga kaasa ka teised riigid. Kahjuks on senised ootused osutunud aga pidevalt valestartideks, sest optimistlikemate prognoosideni pole sealne majanduskasv küündinud.
Lisaks oodatust aeglasemale kasvule on aina teravamaks mureks muutunud Hiina suhted USA ja Euroopa Liiduga. Hiina pikaajaliseks eesmärgiks on olnud majanduse mitmekesistamine – sõltuda vähem odavast ekspordist ja turgutada kodumaist nõudlust. Et edusammud viimases pole olnud päris ootuspärased, siis on Hiina valitsus teinud ka tõsiseid jõupingutusi, et mitmekesistada oma eksporti ja konkureerida lääneriikidega turusegmentides, mida varem domineerisid lääne suurettevõtted. Lisaks mitmekesisemale majandusele on hiinlased võtnud eesmärgiks vähemalt 5% majanduskasvu hoidmise, et jõukamatele riikidele järele jõuda ja elanike elujärge parandada. Viimastel aastatel pole selle tähise saavutamine olnud lihtne ja ka täna ennustavad prognoosid lähiajakssellest pigem aeglasemat kasvu. Kuigi pidev majanduse turgutamine pole Hiina juhtkonnale meeltmööda on nad lõpuks ikkagi tunnistanud – kus häda näed laita, seal tule ja aita.
Hiinlane ei taha tarbida
Üldise majandusarengu taustal on hiinlaste elujärg kiiresti paranenud. Ainuüksi viimase aastakümne vältel on elanikkonna sissetulekud praktiliselt kahekordistunud. Kui siinmail kurdetakse, et tulud ei taha kuidagi kuludele järgi jõuda, siis Hiina valitsus seisab silmitsi vastupidise probleemiga: sama perioodi vältel on tarbimine kasvanud vaid 70%. Selle juurpõhjuseks on ühiskondlikud hoiakud ehk hiinlaste alalhoidlik meelelaad. Nimelt kipub tarbimisvajadusi ületama inimeste soov koguda sääste, mis hõreda sotsiaalkaitsevõrguga ühiskonnas on iseenesest arusaadav.
Samal ajal on hiinlaste suhteline konkurentsivõime eksportturugudel palgatõusust johtuvalt halvenenud. Riik on proovinud seda kompenseerida, tehes jõuliseid investeeringuid kõrgema lisandväärtusega tööstusharudesse. Odava tootmise asemel konkureerib Hiina nüüd aina enam nendes sektorites, mida ajalooliselt valitsesid lääne päritolu tööstushiiud – neist parimaks näiteks ehk autotööstus. Koos lähinaabrite suhtes aetava jõulise välispoliitikaga on see lääneriikides tekitanud muret, mis aitab selgitada riikide vahel süvenenud kaubanduspingeid. Euroopa Liidu hiljutine otsus kehtestada Hiina elektriautodele kõrged tollitariifid ei ole ilmselt kaugeltki nende kulminatsioon.
Oodatust kasinam tarbimise ja keeruline situatsiooneksportturgudel on päädinud olukorraga, kus Hiina viimaste kvartalite majanduskasv on analüütikute prognoosidele alla jäänud. Kui selle aasta alguses suudeti veel 5% latti ületada, siis teises kvartalis piirdus majanduskasv 4,7%ga. Täiendavaks probleemiks on kujunenud inflatsioon, kuid seda mitte eestlastele harjunud suunas, vaid muret põhjustab hoopis hinnakasvu liigne aeglustumine. Selle aasta keskmiseks inflatsiooniks onHiinas mõõdetud kõigest 0,2%, mis süvendab veelgi ohtu, et majapidamised tarbimisotsustega ei kiirusta, oodates hindade alanemist. Nii on Hiina keskpank ja valitsus olnud taas sunnitud astuma samme, et majanduselu elavdada.
Rahakraanid on valla keeratud
Esimesed lasud sellel teekonnal sooritas Hiina keskpank, kes septembri lõpus 0,2% võrra intressimäärasid kärpis, langetas pankade seatud kohustuslikke hoiusereservi määrasid ja lihtsustas tingimusi teise kodulaenu võtmiseks. Sealse keskpanga hinnangu võiks nende sammude rahaline mõju majapidamistele olla suurusjärgus 150 miljardit jüaani ehk pea 20 miljardit eurot.
Mõned päevad hiljem vaagis majandusolukorda erakorralisel kohtumisel kommunistliku partei poliitbüroo. Kuigi ametlikes teadaannetes jäädi pigem üldsõnaliseks, siis kohtumiselt välja imbunud informatsiooni kohaselt võeti vastu ka konkreetsemaid otsuseid. Neist ehk olulisim oli lubadus emiteerida 2 triljoni jüaani jagu täiendavat riigivõlga, mis Hiina SKPst moodustab märkimisväärse 1,5%. Pool sellest rahast plaanitakse kasutada kohalike omavalitsuste toetamiseks, kes Hiinas pidevas pankrotiohus kipuvad rippuma. Ülejäänud pool on aga otseselt suunatud majapidamistele ja ettevõtetele, et need oleksid varmamad tarbima ja investeeringuid tegema. Muuhulgas soodustatakse suurema riigivõla arvelt näiteks elektriautode soetamist ja teisi investeeringuid energiatõhususse. Kuigi riigijuht Xi Jinping on varasemaltväljendanud vastumeelsust rahaliste otsetoetuste vastu, siis sel korral soovitakse riigi rahakotirauad siiski avada ja jagada ka otseseid rahalisi toetuseid – seda ennekõike lastetoetuste näol peredele, kes otsustanud enam kui ühe lapse saada.
Vähemalt aktsiaturul on kasv saavutatud
Kuivõrd suudavad need sammud elavdada Hiina majandust on alles selgumas. Säästmise eelistamine tarbimisele on ühiskonnas sügavalt juurdunud tõekspidamine. Hiinlaste tarbimisindu jahutab ka kinnisvaraturul toimuv, kus pikaajaline ülepakkumine on hinnad langusesse pööranud. Ekspordi kasvu kiirenemist takistab aga sihtturgude virelev majanduskasv ja aina kuhjuvad tõkked vabale kaubandusele. Teisalt on selge, et Hiina valitsus on võtnud selge sihi tagamaks vähemalt 5% majanduskasv ja ilmselt ollakse vajadusel valmis rahakraane veelgi enam.
Küll võivad rõõmustada need, kes on oma raha investeerinud sealsel väärtpaberiturul. Nimelt on viimaste uudiste valguses puhkenud Hiina aktsiaturul selline optimism, mida mõned analüütikud suisa buumiks on ristinud. Pärast keskpanga ja poliitbüroo teadaandeid sööstis Hiina CSI 300 aktsiaiindeks üles enam kui kolmandiku võrra. Viimastel päevadel on optimism veidi raugenud, kuid indeks seisab endiselt 22% kõrgemal kui septembri keskpaigas.
