Euroopa Inimõiguste kohus asus 9. juunil avaldatud otsuses seisukohale, kellelgi ei ole õigust inimõigustele apelleerides nõuda abielu institutsiooni ümbermääratlemist nii, et see hõlmaks ka homoseksuaalseid suhteid. Samuti sedastati, et Euroopa inimõiguste konventsioonile viidates ei ole üheltki konventsiooni osapooleks olevalt riigilt õigust nõuda nn homoabielu seadustamist.
Kuueteistkümnes konventsiooniga liitunud demokraatlikus riigis on määratletud abielu põhiseaduses selgesõnaliselt mehe ja naise liiduna. Ja tegelikkuses ka Eesti Põhiseaduse koostajad mõistsid põhiseadust kirjutades abielu justnimelt kui ühe mehe ja ühe naise kooselulist vormi. Igaüks, kes seda tõsiasja üritab väänata ja tõlgendada kuidagi teisiti, häbistab iseennast ja Eesti Vabariiki nende Eesti ajaloo suurmeeste ja naiste ees, kes meie Põhiseaduse koostamisel osalesid. Neist nii mõnedki pole enam elavate kirjas ega saa oma arvamust avaldada, kuid need, kes sõnas ja kirjas on selles küsimuses sõna võtnud, on öelnud kindlalt, et loomulikult Põhiseaduse assamblee liikmed mõistsid abielu mehe ja naise vahelise liiduna. Ja keegi pole väitnud vastupidist.
Nad tulnud selle pealegi, et mingi agressiivne vähemus ja punamarksistlik liikumine võtab tulevikus, 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ette perekonnaseaduse ja tuleb sellega riigikokku eesmärgiga defineerida ümber abielu mõiste, nii et abielu muutub mingiks amorfseks ühiselu vormiks, kus keegi lõpuks enam ei tea, kes ta selles koosluses on ning tookord ei tulnud kellelegi mõttesegi, et võib tulla aeg, kus inimesed hakkavad oma egoistlike himude ja soovide rahuldamise eesmärgil nii traditsioonidest kui ka laste õigustest julmalt üle sõitma.
Ütlesin seda ka õiguskomisjonis, kus käisin meie muudatusettepanekuid tutvustamas, et on ülimalt piinlik, et täiskasvanud inimesed tegelevad täieliku totrusega, nii riigikogu liikmete, valitsuse, aga ka ministeeriumi ametnike tasandil ning seda ajal, kui meie rahva ees seisavad tõsised eksistentsiaalsed probleemid, kaasaarvatud see, et elame läbi üht ajaloo ühte rängeimaid demograafilisi kriise, mis hõlmab ülimadalat sündivust, kiiret ja massilist võõrrahvaste immigratsiooni ning kiirelt üleskerivat majanduskriisi. Ja siis tegelevad need, kes on kutsutud ja seatud kõigi nende probleemide lahendamise nimel palehigis tööd tegema, hoopis radikaalsete ideoloogiliste eesmärkide elluviimisega.
Loomulikult on selle seaduseelnõu näol tegemist ühiskonnaelu täieliku ümberkorraldamise katsega. Abielu mõiste ümberdefineerimine on alles algus. Kuid kõige suuremaks kannatajateks selle eelnõu läbisurumisel saavad olema tegelikult lapsed. Läbi kunstliku viljastamise, surrogaatemaduse ja sugurakkude partnerannetuste luuakse väga segaseid põlvnemisahelaid, kus tulevikus oma juurte otsimine ja leidmine muutub läbi nende protseduuride sündinud lastele ülimalt keeruliseks, kui mitte võimatuks.
Saate aru, inimesed, kuhu see eelnõu meid viib, meie ühiskonda tüürib? Keegi ega miski ei ole enam lõpuks kaitstud. Ei traditsioonilised väärtused, ei lapsed. Ei naised. Jah, need naised! Naisõiguslased, kes nimetavad ennast põhiliselt feministideks, on naiste õiguste eest võitlemise rajalt juba ammu väga kaugele hälbinud. Ja see on võigas. Näiteks surrogaatemaduse abil sigitatud laps kasvab üheksa kuud naise kehas, kes selle protseduuri ajal on tema kehalt teenuse ostnud klientide poolt allutatud orjastavale jälgimissüsteemile, ta sööb ja magab ja liigub ainult niipalju, nagu tema lepingus ette on nähtud. Ja kohe, kui ta on pisikese elule aidanud, peab ta oma lapse toitmiseks loodud rinnad kinni siduma ning lapse kahele mehele kliinikus üle andma, kes siis selle pisikese, väeti lapsukesega, kes jääb sünnihetke järgselt ilma ema lähedusest ja talle nii üliolulisest esimesest toidust, lendavad teinekord teisele poole maakera, jättes ravimitega rinnapõletikku allasuruva seotud rindadega, ärakasutatud naise maha nagu viimase mõttetu räbala. Mitte ükski normaalne naine, kes on kandnud ja sünnitanud lapse ei kujuta ette, mismoodi on võimalik oma laps niimoodi ära anda! Mina küll ei kujuta. See on puhtakujuline jälk ja õõvastav inimkaubandus, mis toidab kurjust, kus naised muudetakse vastu nende enda tahtmist koletisteks, kasutades ära nende haavatavat olukorda, kui nad on materiaalsetes raskustes ja rahahädas. Need naised aga ei ole süüdi! Süüdi on need, kes loovad legaalse raamistiku võimalusele, et sellised asjad hakkavad juhtuma!
Kõik rahvasaadikud, kes te olete emad või soovite selleks saada – palun, palun, ärge hääletage selle eelnõu poolt, sest sellega te põhjustate suuri kannatusi paljudele naistele! Ükskõik kus maailma nurgas nad elavad ja hoolimata sellest, et te mitte kunagi ei saa neid tundma. See ei vähenda mitte ühegi naise kannatusi, kes rahahädas läheb oma keha ja oma lapse müümise teed, et teie teda ei tunne ja seetõttu ei lähe ta teile korda. Aga ta on olemas ja tema kannatused ja läbielamised on reaalsed. Ja see laps, kellele ta on olnud sünnitusmasinaks ja inkubaatoriks, ei saa kunagi olla koos oma pärisemaga. Ja see on ebainimlik. Ja sellel ei ole midagi pistmist armastusega.
On ülimalt kummaline, et sallivust ja hoolivust neil, kes seesuguseid eelnõusid toodavad, vaeste ja ärakasutatud naiste vastu ei ole, küll aga jätkub neil seda küllaga, et kaastundest nõretades mõne üksiku homoseksuaali egoismi rahuldamiseks on valmis seda seaduseelnõud läbi suruma! Häbi! Häbi peaks teil olema! Ütlen mina kui naine, kui ema, kui kodanik, kui poliitik, kui inimene.
Ja naistest ja nende õigustest rääkides veel! Enamuses riikides on peale homoabielude seadustamist samm sammult jõutud ka igasuguste muude vähemuste ja nende kummaliste kalduvuste ja soovide seadustamiseni. Soomes võeti just vastu transseadus, tehti seda Soome punaroheliste valitsuse viimastel päevadel ja juba praegu kuuleme Soomes elavate eesti naiste käest jahmatavaid lugusid, juhtumeid avalikest spordisaalidest ja senistest naiste turvatsoonidest – naiste tualettruumidest ja naiste duširuumidest. Kuidas naised on koos tütre või tütardega või sõbrannaga koos ujulas duši all ja järsku ilmub nende kõrvale paljas bioloogiline mees, kes on just oma soolise identiteedi ära muutnud ja omab nüüd dokumenti, mis annab talle legaalse õiguse siseneda naiste pesuruumi! Kui me homoabielude seaduse Eestis vastu võtame, siis tulevad ka meil samamoodi järgmised vähemuste nõudmised ning siis ei saa küll enam keegi öelda, et no see ei võta ju kelleltki midagi ära! Võtab, ja kuidas veel!
Aga ega naiste õigused ja naiste kaitse ei ole isegi seniste naisõiguslaste jaoks mingi teema. Pigem kaitsevad nad ükskõik mis põhjusel mehi missivõistlustel, nende õigust käia naiste saunas ja võistelda transsoolistel meestel tippspordis naiste spordialadel, millega pisendatakse ja tühistatakse järjekindlalt naiste tööd ja pingutusi spordis. Ja see on nii vale ja nii ebaõiglane. Ka selle seaduseelnõuga luuakse kordi rohkem ebaõiglust ja ebavõrdsust Eesti ühiskonnas, kui selle ideoloogilised läbisurujad avalikkusele räägivad.
Meie fraktsioon on sellele vastu, meie erakond on sellele vastu. Meie seisame laste õiguste eest, naiste õiguste eest ja tahame seda teha parimal võimalikul, ehk kõige traditsioonilisemal viisil, sest see on ainus, mis ajaloos hoolimata veidrustele, ideoloogilisele kurjuse levikule vastu on pidanud ja tänu millele inimkond üldse ellu on jäänud ja evolutsiooniliselt nii kõrgele ja kaugele arenenud. Ärme nüüd lähe arengus tagasi, ärme allu kurjusele ning ärgem kuulakem neid saatana advokaate, kes kurjust läbi surudes räägivad armastusest.
Helle-Moonika Helme kõne Riigikogus 20. juunil 2023
Uueduudised.ee
