Tartu Ülikooli teadlaste tehtud uuringu kohaselt vähendab kahekuuline grupifüsioteraapia märgatavalt Parkinsoni tõvega patsientide igapäevaraskusi.
Üks uuringu autoritest, füsioteraapia õppekava programmijuht Kadri Medijainen ütles, et enamasti on Parkinsoni tõve uuringutes keskendutud motoorsetele sümptomitele, kuid patsiendikeskne vaade on sageli jäänud tähelepanuta. Seepärast jagati seekordses uuringus 24 Parkinsoni tõvega patsienti juhuslikkuse alusel sekkumis- ja kontrollrühma ning nende toimetulekut hinnati kümnenädalase vahega kaks korda.
Uuringus osalejad hindasid patsiendipõhise skaala (Modified Patients Specific Functional Scale, ModPSFS) alusel oma toimetulekut 24 igapäevatoiminguga. Toimingu iseseisvat läbimist hinnati 11-pallisüsteemis, kus 0 näitas, et toiming ei valmista mingeid raskusi, ning 10 tähistas olukorda, kus inimene polnud selleks toiminguks enda sõnul võimeline. “Et kõik uuritavad oleksid omavahel võrreldavad, kasutati andmeanalüüsis üksnes neid toiminguid, mida kõik uuritavad tegid iga päev,” ütles Medijainen.
Sekkumisrühma liikmed osalesid kolmekaupa kaheksa nädala jooksul kaks korda nädalas tunniajalistel füsioteraapia sessioonidel. Teraapia oli kokku pandud Euroopa Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhendi soovituste järgi ning igal sessioonil keskenduti kõnnitreeningule, asendivahetuse (sh voodis) harjutamisele, tasakaalutreeningule ning füüsilise võimekuse ja käelise tegevuse arendamisele.
Kadri Medijainen ütles, et selline ravijuhendi soovituste ühendamine üheks tervikteraapiaks on avaldatud teaduskirjanduse kohaselt ainulaadne. Enamasti keskendutakse sekkumisuuringutes pigem ühele raviviisile korraga, mis on teadustöö seisukohast mõistetav. “Parkinsoni tõbi on eri inimestel väga erinevalt väljenduv haigus. Kui ravi on paljutahuline, on ka järelduste tegemine keeruline. Samas on patsiendi võimalikult heaks abistamiseks vaja mitmekülgset, kuid Parkinsoni tõvele omast meetodit,” on Medijainen veendunud.
Uuringu tulemustest selgus, et kahekuuline ravijuhendist lähtuv grupifüsioteraapia vähendas märgatavalt Parkinsoni-patsientide tajutavaid igapäevaseid toimetulekuraskusi. Medijaineni sõnul paranesid ka need aspektid, millele teadusartiklites enamasti keskendutakse, näiteks tardumuse esinemine, kõnnikiirus ja liigeseliikuvus. “Selle uurimuse keskmes oli patsiendi perspektiiv füsioterapeutilise sekkumise mõju suhtes. Mõistagi on kogu erialadevahelise meeskonna töö eesmärk suurendada patsiendi heaolu.”
Samas möönis Medijainen, et kuigi Eestis pakutakse patsientidele mõnel pool ka Parkinsoni-spetsiifilist füsioteraapiat, tehakse seda praegu siiski veel liiga vähe ning üleüldine teadlikkus füsioteraapia sisust ja olulisusest Parkisnoni tõve eri staadiumites on veel kesine. “Loodetavasti aitab see uuring olukorda parandada,” lausus ta.
