„Külmal aastaajal on energiaellujäämise huvides vaja meie põlevkivielektrijaamade võimsust 100% ära kasutada ja paralleelselt uusi lahendusi välja töötada,“ ütles Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud ja energeetikavaldkonna tunnustatud ekspert Jaanus Ojangu. „Uusi elektrijaamu on vaja mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Balti riikides ja kogu Euroopas.“
Paljud kardavad, et eeloleval talvel väriseme külmast kütmata ja valguseta majades. Kui põhjendatud on sünged kuulujutud? Ojangu sõnul suudab Eesti maagaasi asendada põlevkiviõliga ning viimase kümne aasta jooksul gaasikütteks kohandatud suured katlamajad tuleb ümber ehitada tagasi põlevkivikütusele.
Hinnad tõusevad sõna otseses mõttes kõigel. Kas see on tingitud energiahindade tõusust?
Kõikide toorainete, kõigi esmatoodete, nii energia kui ka metallide hinnad tõusevad, kuid hinnatõusu peamine põhjus on tõepoolest energiaallikad – nafta, gaas, mineraalid.
Räägitakse, et me võime jääda ilma nendest energiakandjatest, mida impordime Venemaalt. Kui tõenäoline see on?
Selline võimalus on olemas. Kuna Venemaa on viimastel kuudel käitunud ettearvamatult, siis tõenäoliselt lõpetab ta Eesti ja üldse Balti riikide varustamise kõige energeetikaga seonduvaga.
Kelle poolelt võib algatus tulla? Meilt või Venemaalt?
Küsimus on puhtalt poliitiline! Tõenäolised on uued EL-i sanktsioonid, mille tulemusena loobume täielikult Venemaa energiaallikate tarbimisest, kuid on ka võimalik, et Venemaa kehtestab omalt poolt vastusanktsioonid, kui keeldume energiaallikate eest rublades maksmast ja nagu öeldakse, keerab kraani kinni. Peame olema valmis selleks, et nii või teisiti see varsti juhtub. Küsimus on ainult selles, millal täpselt ja kui kaua selline olukord kestab. Praegu on õnneks soe, aga eks kevad ja suvi lähevad ju mööda ning sügiseks peavad meil olema reaalsed lahendused, kuidas me saame ellu jääda, kui oleme energeetika vallas Venemaast täielikult ära lõigatud.
Kas me kaotame sel juhul elektrit, gaasi ja naftatooteid?
Elektrit me kindlasti ei kaota! Kui just mingeid väga suuri tehnilisi probleeme ei tule (ja loodan, et ei tule), suudab Eesti end elektriga varustada vähemalt aasta või paar, kuid see nõuab ettevalmistust. Eelkõige tuleb varem taaskäivitada Narva elektrijaamade plokke, et saavutada 1400 megavatine koguvõimsus. Suvel vajame umbes poolt sellest. Täna on see täiesti võimalik, aga kahe aasta pärast võivad seadmed oma vanuse tõttu üles öelda.
Niisiis, tagasi põlevkivi juurde?
Minu teada on Eesti praeguses poliitilises olukorras otsustanud nn rohepöörde ajutiselt edasi lükata. Kui kauaks, eks aeg näitab, kuid vaieldamatu on see, et külmal aastaajal on energiaellujäämise huvides vaja meie põlevkivielektrijaamade võimsust 100% ära kasutada ja paralleelselt uusi lahendusi välja töötada.
Kommunaalarved, mida korteriühistute juhatused meile väljastavad, on järsult tõusnud. Eriti toasooja tõttu. Räägitakse, et see tuleneb gaasi kallinemisest, on see tõesti nii?
Kõik maagaasi ja nafta hinnad on spekulatiivsed. Me ei saa siin midagi teha, kuna ülemaailmne turg on avatud ja nappuse tingimustes võivad hinnad lõputult tõusta. Ma ei oska ennustada, millisele tasemele need tõusevad. Elame kuidagi talve üle ja edaspidiseks on juba tehtud otsus rajada Paldiski sadamasse terminalid laevade vastuvõtmiseks LNG, ehk veeldatud maagaasi tarnimiseks. See peaks katma Eesti vajadused ja samal ajal piirama hinnatõusu.
Kui palju see tarbijale maksma läheb?
Väidetakse, et veeldatud maagaas on palju kallim kui see, mis tuleb torujuhtmete kaudu, aga tegelikult on maagaasi hind nii palju tõusnud, et enam pole kuhugi minna ja LNG märgatavalt kallimaks ei lähe. Aga igal juhul maagaas sel talvel odavamaks ei lähe.
Samas on mul ka häid uudiseid. Me suudame väga suurtes kogustes maagaasi asendada põlevkiviõliga. Selline ettepanek on tehtud ja tehniline võimekus on olemas. Seega oleme sunnitud ohverdama rohepöörde ja keskkonna. Viimase kümne aasta jooksul gaasikütteks kohandatud suured katlamajad tuleb ümber ehitada tagasi põlevkivikütusele. See nõuab muidugi investeeringuid ja renoveerimistöid, kuid peaasi, et põlevkivi aitaks meil gaasipuudust leevendada.
See tähendab, et sügisel ja talvel ei pea me külmast värisema?
Järgmisel sügisel seda kindlasti ei juhtu, aga mis edasi saab, on ebaselge. Me ei osanud ju isegi aasta alguses ette kujutada, kui tuliseks rahvusvaheline olukord muutub. Aga kordan: kui rääkida gaasist ja elektrist, siis Eesti jääb ellu! Naftatoodetega on asjad keerulisemad. Kõik oleneb tarnetest, sest naftasaadusi tuuakse meile väljastpoolt. Tehnilisest küljest ma väga tõsiseid ohte veel ei näe, aga kõik toimuv toob kindlasti kaasa elukalliduse tõusu. Kõige tagasihoidlikumad ümbervarustused, kõige tagasihoidlikumad ettevalmistavad meetmed energeetika vallas läksid maksma miljoneid eurosid. See ei ole vannitoasegisti vahetus, mille eest maksate kakskümmend eurot! Nii või teisiti langevad kulud tarbijatele. Kas otseselt, või kehtestab riik mingi kompensatsiooni. Eks neil ju ka riigikassast raha vaja, aga kust see tuleb? Maksumaksjate taskust.
Mõned kõrged ametnikud on juba oma palka tõstnud, oodates järjekordset elukalliduse tõusu. Kas see ei tundu veidi ebamoraalne?
Palgatõus on alati kahe teraga mõõk. On selge, et moraaliprobleemid ja tehnilised küsimused ei ole omavahel seotud. Räägime energiast – arvatakse, et mõned selle valdkonna juhtivad isikud saavad liiga kõrget palka. Aga ma usun, et kui nad täidavad oma tööülesandeid kohusetundlikult ja suure vastutustundega, näiteks panustavad kogu oma teadmise ja energia sellesse, et gaasiterminal valmiks meie riigis õigel ajal, siis on palgaosa kõigi investeeringutega võrreldes energiasektoris väga väike. Mitte rohkem kui 4%. Moraal on moraal, kuid energiajuhtide palkade tõstmine ei jäta meid valgusest ja soojusest ilma.
Te ise mainisite, et meie energiamajanduse seadmed on väga kulunud. Kuidas seda probleemi lahendada?
Täiesti õige, me kestame nende seadmetega kaks aastat ja siis tuleb need värskendada ja välja vahetada. Kui mäletate, siis veidi üle aasta tagasi rääkisime sellest, et energeetika vallas jääb Eesti otsuste tegemisega pidevalt hiljaks. Seda on viimasel ajal erinevatel tasanditel arutatud. Uusi elektrijaamu on vaja mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Balti riikides ja kogu Euroopas. Soome on ainus riik, kes ehitas selle aasta alguses uue tuumaelektrijaama, aga me ei tea, millal uus tuumajaam saavutab oma projekteeritud võimsuse ja mil määral selle võimsusi praegu kasutatakse.
Pange tähele, et kui me täna otsuse teeme, siis meie tingimustes pannakse elektrijaam tööle parimal juhul kümne aasta pärast. Aega läheb planeerimiseks, projekteerimiseks, tarnimiseks ja ma ei räägi isegi selle kõige maksumusest, ma räägin ainult ajast. Ma räägin omast kogemusest. Olen osalenud meie suurima ja moodsaima kõrgepingeliini, mis ulatub Harkust Sindini piki läänerannikut, igas etapis planeerimisest kuni kasutuselevõtuni. Saaremaale sõitvatelt praamidelt on see hästi näha. Planeerimine ja ehitamine kestis 15 aastat, 2006–2021. Nii et kui panna elektrijaama ehitusse kümme aastat, siis on see väga optimistlik prognoos. No ütleme, et vääramatu jõu olukord tekib siis, kui bürokraatlik protsessi venitamine muutub täiesti lubamatuks, aga ka siis on miinimumtähtaeg seitse aastat.
Kuivõrd sõltub see kõik sellest, et poliitiline olukord võib lähiaastatel muutuda? Samas pole selge, mis suunas.
Sel juhul ei mängi see erilist rolli. Venemaa energiasektor seisab silmitsi samade probleemidega, mis meil. Elektrijaamad vananevad ja kuluvad, vajavad ümberseadet. Oletame, et Venemaa võimud tulevad mõistusele, meie suhted muutuvad järk-järgult paremaks ja energiaimport taastub. Kuid tehnilised probleemid jäävad. Elektrit saab vedada mööda kõrgepingeliine mitte rohkem kui 500 km kaugusele ja siin on vaja väga võimsaid elektrijaamu, olenemata nende asukohast: siin, Lätis, Soomes või Venemaal.
Kas riik tuleb praeguse olukorraga toime?
Ma arvan, et riigil on reserve. Meie hing on palju keerulisemas olukorras, kogeme valu, ärevust ja ebakindlust tuleviku ees: pole teada, mis saab tulevikus, mida veel idanaabrilt oodata. Ja see pole sugugi ühe riigi, ega mitte ainult Euroopa Liidu probleem – kogu maailm tunneb, et on sattunud ummikusse.
