Uriinipidamatus on levinud probleem, mille all kannatavad paljud naised. Confido naistearst Ülle Kiisla ja naiste füsioterapeut Helle Nurmsalu räägivad, kuidas see tekib ja kuidas sellest vabaneda ning millal tuleks pöörduda arsti poole.
Uriinipidamatus hõlmab kõiki tahtele allumatuid uriinilekkeid, olgu need siis väikesed või harvad. See mõjutab oluliselt elukvaliteeti, tekitades piinlikkust ja sundides tihti harjumusi muutma, näiteks loobuma treeningust või vältima avalikke kohti. Kuigi see pole normaalne osa naise elust, võib see olla ravitav, sõltuvalt selle vormist ja raskusastmest.
Paljud naised ei julge selle probleemiga arsti poole pöörduda piinlikkuse, teadlikkuse puudumise või hirmu tõttu. Abi otsib vaid umbes pooled patsiendid, kuid tulematajätmise põhjuseks võib olla ka ebaõige arusaam, et uriinipidamatus on vananemise normaalne osa või ravimatu seisund.
Uriinipidamatus mõjutab eelkõige naisi ja selle esinemissagedus suureneb vanusega, eriti peale menopausi. Sünnitus suurendab märgatavalt uriinipidamatuse riski, eriti mitme sünnituse korral. See võib avalduda esmakordselt raseduse ajal, kuid võib esineda ka naistel, kes pole sünnitanud.
Lisaks vanusele ja sünnitusele võivad uriinipidamatust soodustada ülekaal, pärilikud tegurid, teatud spordialad, haigused ja teatud ravimid. Ravi on alati etapiline ja sõltub uriinipidamatuse tüübist ja raskusastmest, hõlmates elustiili muutusi, vaagnapõhjalihaste treeningut ning vajadusel ka ravimeid või kirurgilist sekkumist.
Füsioterapeut Helle Nurmsalu toob esile, et vaagnapõhjalihaste treening on oluline meetod uriinipidamatuse raviks, eriti sünnitanud naistele. Vale treeningtehnika võib aga olla ebaefektiivne, seetõttu soovitab ta abi otsida spetsialisti juures, kes aitab õppida õiget tehnika ja tagab tulemusliku ravi.
