Emadepäeval peetakse meeles kõiki emasid ja väärtustakse emade rolli ühiskonnas. Traditsioon pärineb USAst. Eestisse tõi emadepäeva tähistamise kombe Soome eeskujul Naiste Karskusliidu sekretär ja kirjanik Helmi Mäelo, kes korraldas 1922. aastal Udernas peo oma lasterikka ema auks
* Helista ärgates esimesena emale ja vanaemale.
* Kui sa ise täna emale ohutult külla minna ei saa, saada lilled ning kook kulleriga.
* Kirjuta emade auks oma Facebooki seinale midagi ilusat või säutsu Twitteris.
Emadepäev ei ole ainult lillede ja kingituste päev. See on hetk, mil meenutada ema armastuse sügavust, ohverdusi ja vaikset hoolimist, mida sageli märkame alles aastate pärast.
Emadepäev on üks nendest haruldastest päevadest, mis puudutab peaaegu iga inimest väga isiklikul moel. Mõne jaoks tähendab see rõõmu, kallistusi ja tänulikkust. Mõne jaoks aga igatsust, mälestusi või vaikset kurbust. Kuid üks on kindel – ema roll inimese elus jätab jälje, mis kestab terve elu.
Sageli ei mõista me lapsena, kui palju üks ema tegelikult enda sees kannab. Me näeme ainult igapäevaseid asju – valmistatud toitu, puhtaid riideid, muretsemist, küsimusi ja hoolitsemist. Alles hiljem hakkame mõistma, kui palju armastust peitus nende väikeste tegude taga.
Ema armastus ei ole tavaliselt lärmakas ega uhkeldav. See peitub väikestes asjades. Selles, kuidas ta ärkab varem kui kõik teised. Selles, kuidas ta märkab, kui sinu hääl telefonis on kurvem kui tavaliselt. Selles, kuidas ta muretseb isegi siis, kui sa ütled, et kõik on korras.
Paljud emad annavad elu jooksul nii palju endast ära, et unustavad vahepeal iseenda täiesti ära.
Emadepäev on võimalus hetkeks peatuda ja märgata seda kõike, mida sageli peame iseenesestmõistetavaks. Mitte ainult suuri ohverdusi, vaid ka neid vaikseid hetki, mida keegi teine ei näe. Unetud ööd. Vaiksed hirmud. Lootused oma laste pärast. Palved, mida ema südames kannab isegi siis, kui lapsed on juba ammu suureks saanud.
Aga emadepäev ei ole kõigi jaoks lihtne päev.
On inimesi, kelle ema ei ole enam siin. On neid, kelle suhted emaga on keerulised või katki. On emasid, kes on kaotanud lapse. Ja on naisi, kes unistavad emaks saamisest, kuid kelle süda kannab vaikset valu.
Sellepärast on emadepäev palju sügavam kui lihtsalt tähtpäev kalendris. See puudutab armastust, kaotust, tänulikkust, mäletamist ja inimlikku sidet.
Ema ei pea olema täiuslik, et olla oluline.
Sageli jäävad meelde hoopis kõige lihtsamad hetked – soe toit pärast rasket päeva, ema hääl lapsepõlvekodus, käsi, mis silitas pead siis, kui maailm tundus liiga raske. Need hetked elavad inimeses edasi isegi aastakümneid hiljem.
Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem hakkab ta mõistma oma ema vaikseid võitlusi. Mõistma, et ema ei olnud lihtsalt “ema”, vaid inimene oma hirmude, unistuste, väsimuse ja valu keskel.
Ja võib-olla peitubki emadepäeva tõeline tähendus just selles – õppida nägema oma ema mitte ainult rollina, vaid inimesena.
Kui sul on võimalus täna oma ema kallistada, helistada või lihtsalt öelda, et armastad teda, siis tee seda. Mitte sellepärast, et kalender nii ütleb. Vaid sellepärast, et aeg liigub kiiresti ja mõned sõnad jäävad liiga sageli ütlemata.
Sest lõpuks ei mäleta inimesed kõige rohkem kingitusi või suuri žeste.
Nad mäletavad tunnet, et neid armastati.
