“Ah, see armas Eesti, kus elukallidus kasvab kiiremini kui lapsed. Täna hommikul tõusin üles ja mõtlesin: ‘Küll on tore, et maksud tõusevad! Vähemalt on põhjust oma arvutusoskust kasutada.’ Iga kord, kui palganumber silme ette ilmub, muutun ma matemaatikageeniuseks, üritades aru saada, kui palju sellest jääb pärast riigi ‘väikest osa’ alles.
Rääkimata ühistranspordist, mis läheb tasuliseks. Ma mäletan aegu, mil bussisõit oli nagu loterii – kunagi ei teadnud, kas jõuad sihtpunkti või satud seiklusele. Nüüd on see seiklus veelgi põnevam, sest pead maksma selle eest lõbu. See on nagu Disneyland, ainult et bussid ja trollid on atraktsioonid!
Ja hinnad! Kõik on nii kallis. Ma lähen poodi leiba ostma ja tunnen end nagu oleksin oksjonil. ‘Kes pakub rohkem leiva eest?’ Tundub, et igapäevased ostud on muutunud eksklusiivseks ürituseks. Pole enam lihtsalt ‘piima ostma minek’, see on ‘piima hankimise ekspeditsioon’.
Aga teate mis? Eestlane on visa hing. Me oleme harjunud külma ilmaga, nii et natuke majanduslikku jäätormi meid ei murra. Tõmbame lihtsalt paksemad kindad kätte ja läheme edasi. Lõppude lõpuks, kui sa saad hakkama Eesti talvega, saad sa hakkama kõigega. Või vähemalt nii me endale öelda armastame, kui vaatame oma järjekordset tühjenevat rahakotti.”
