Euroopa Liidu kõrgeim diplomaat ütles, et migratsioon võib olla „Euroopa Liidu jaoks lagundav jõud”, mis on tingitud Euroopa riikide sügavatest kultuurilistest erinevustest ja nende pikaajalisest suutmatusest jõuda ühise poliitikani.
Kuigi Venemaa püüab õhutada Euroopa-sisest rännet, eitas Josep Borrell, et Ukraina konflikt aitas kaasa kriisile, mida ta kirjeldas kui aastakümneid vana probleemi, kus sõjad ja vaesus õhutavad riike liidust lahkuma, vahendab Guardian.
EL-i välisasjade volinik ütles, et blokk on sõjas korda saatnud imesid ja et see on üks võtmejõude uue maailmakorra loomisel, milles globaalne lõuna väärib suuremat austust ja võimu.
Laiaulatuslikus intervjuus ajalehele Guardian, milles arutleti selle üle, kuidas sõda EL-i muudab ja kuhu see blokk uues maailmakorras sobitub, ütles ta, et Euroopa riigid olid sunnitud ärkama kaitsekulutuste siestast, mille käigus nad oli elanud Ameerika tuumavihmavarju all.
Ta kutsus üles suuremale kaitsekoostööle ja kiirematele otsustele Ukrainale relvade tarnimise osas ning kaitses Ukraina vasturünnakut, öeldes, et riik on kolmandiku ulatuses mineeritud ja täieliku frontaalse vasturünnaku korraldamine oleks olnud Ukraina jaoks enesetapp.
Järgnenud loengus New Yorgi ülikooli õigusteaduskonnas ütles ta, et ÜRO julgeolekunõukogu on osutunud „viimastel aastatel oma lõhestumise tõttu täiesti kasutuks” ning kutsus üles korraldama poliitilisi ja finantsinstitutsioone põhjalikult ümber, et taaselustada mitmepoolsus, mis on „aegunud ja aur saab otsa”.
Viimastel päevadel ütles Itaalia paremäärmuslik peaminister Giorgia Meloni, kes tuli võimule rändega seotud vastuolulise retoorika najal, et ta ei luba pärast 11 000 inimese Lampedusa saarele saabumist mõne päeva jooksul oma riigil muutuda „Euroopa põgenikelaagriks”.
Borrell ütles, et natsionalism on Euroopas tõusuteel, kuid see puudutab rohkem migratsiooni kui euroskeptitsismi. „Brexitist kardeti epideemiat. Ja seda pole olnud,” ütles ta. „See on olnud vaktsiin. Keegi ei taha järgida brittide lahkumist Euroopa Liidust.”
„Ränne on Euroopa Liidu jaoks suurem probleem. Ja see võib olla Euroopa Liitu lagundav jõud. Vaatamata ühise välispiiri kehtestamisele ei ole me seni suutnud ühises rändepoliitikas kokku leppida,” ütles ta.
Ta põhjendas seda sügavate kultuuriliste ja poliitiliste erinevustega EL-is: „Euroopa Liidus on mõned liikmed, kes on Jaapani stiilis – me ei taha seguneda. Me ei taha migrante. Me ei taha vastu võtta inimesi väljastpoolt. Me tahame oma puhtust.”
Ta ütles, et teistel riikidel, näiteks Hispaanial on migrantide vastuvõtmisel pikk ajalugu. „Paradoks seisneb selles, et Euroopa vajab migrante, kuna meil on nii madal demograafiline kasv. Kui tahame tööjõu seisukohast ellu jääda, vajame migrante.”
Borrell rõhutas intervjuus, et Ukraina sõda ei õhuta praegusi rändevaidlusi. „Küsimus on selles, et rändesurve on kasvanud, peamiselt sõdade – mitte Ukraina-vastase sõja tõttu… See on Süüria sõda, Liibüa sõda, sõjalised riigipöörded Sahelis.”
„Me elame ebastabiilsuse ringis Gibraltarist Kaukaasiani ja see juhtus enne Ukraina sõda ja jätkub ka pärast Ukraina sõda. Migratsiooni Aafrikas ei põhjusta sõda Ukraina vastu. Aafrika rände algpõhjusteks on vähene areng, majanduskasv ja halb valitsemistava,” märkis ta.
Ta ütles, et Euroopa jõupingutusi koostööks mõne Aafrika riigiga on raskendanud sõjaliste režiimide olemasolu. Ta kirjeldas Wagneri grupeeringut, Vene palgasõdurite üksust kui „Aafrika diktaatorite pretoriaanist valvurit”.
Küsimusele, kas ta usub, et Venemaa üritab õhutada migratsiooni, vastas Borrell, et Putin proovib kõike. Ta lisas: „Putin usub, et demokraatiad on nõrgad, haprad, nad väsivad ja aeg on tema poolel, sest varem või hiljem kurnatakse meid ära.”
„Ja see on poliitiline lahing sama palju kui sõjaline lahing. Seda tuleb argumentidega selgitada. Kindlasti ei meeldi kellelegi elektriarvete eest rohkem maksta. Usun demokraatiasse kui pedagoogilisse harjutusse ja usun, et inimesed mõistavad põhjuseid,” lisas ta.
Kuid ta tunnistas ka karme valikuid, millega Euroopa silmitsi seisab rände ohjeldamisel, tehes lepinguid selliste riikidega nagu Tuneesia, tuues välja, et tema kohus on kaitsta mitte ainult Euroopa väärtusi, vaid samal ajal ka Euroopa huve. „Diplomaadi elu on täis ebamugavaid valikuid… Välispoliitika töötab Euroopa Liidu väärtuste ja huvide nimel. Ja need nõuavad mõnel juhul raskeid valikuid, püüdes kogu aeg austada rahvusvahelist õigust ja inimõigusi.”
Borrell oli Venemaa välisministri Sergei Lavrovi isikliku kriitika sihtmärgiks, kuna ta otsustas veenda EL-i riike Kiievile relvi tarnima, kui Vene väed ületasid piiri – tema sõnul on see tema karjääri olulisim hetk.
Endine Hispaania välisminister on ebatavaline, kuna ta on nii geopoliitika kommentaator kui ka praktik. Ta kinnitab, et avalik meeleolu Euroopas ei murdu Ukraina pärast.
Küsimusele, kas mõne Ida-Euroopa riigi ja Ukraina vahelised vaidlused teraviljaekspordi üle on konfliktide eelkuulutajaks, mis võivad tekkida riigi ühinemisel EL-iga, vastas ta: „Kõik teavad, et see saab olema keeruline, sest Ukraina, ennekõike, on sõjas ja seda hävitatakse sõna otseses mõttes. Teiseks pidi Ukraina juba enne sõda tegema palju reforme. Ja kolmandaks, kui Ukraina oleks praegu Euroopa Liidu liige, oleks ta ainus riik, mis oleks kasusaaja.”
Selle tulemusena peavad Ukraina ja EL läbi viima pika reformiprotsessi, sealhulgas tema arvates rohkem kasutama enamushääletust.
Igal juhul tähendab Ukraina liikmestaatus Borrelli sõnul lõppu sellele, mida ta kirjeldas kui ELi laienemist puudutavat „uinuvat siestat”. „Aastaid ja aastaid on olnud mingi tupik ja midagi ei juhtunud. Ukraina on loonud uue dünaamika,” lisas ta.
„Me oleme taimetoidulised lihasööjate maailmas. See on jõupoliitiline maailm, kuid siiski peame silmas, et kaubanduse ja õigusriigi põhimõtete kuulutamise kaudu saame maailma mõjutada. Peame endiselt jutlustama õigusriigi põhimõtet, kuid peame olema teadlikud, et mõnel juhul tuleb talitada teistmoodi,” märkis ta.
Ta ütles, et EL on vajalikust kaitsevõimest veel kaugel. „Ma ei ütle Donald Trumpi kombel, et peate kulutama 2% SKT-st kaitsele, kuid meie kätes on ehitada üles ühine välis- ja kaitsepoliitika.”
Sõda, ütles ta, „on olnud reaalne õppetund, et välja selgitada Euroopa võimekus, mida ta suudab pakkuda, mida Ukraina saab kasutada, kus on dubleerimist, kus on lünki”.
Borrelli sõnul on EL saavutanud imesid ja tegutsenud minevikuga võrreldes valguse kiirusel. Kuid ta lisas: „Mõnda otsust on arutatud päris pikalt. Kas me peame pakkuma tanke? See on olnud pikk arutelu ja lõpuks pakume tanke. Kas me peame pakkuma Patrioti õhutõrjerakette? Arutelu on olnud pikk ja lõpuks saime hakkama. Kas me peame tagama õhujõudude võimsused? Sellest räägiti juba sõja alguses. Nüüd koolitame F-16 piloote. Kindlasti sõda on sõda ja kui tahad varustada relvadega kedagi, kes on sõjas ja keda rünnatakse, siis mida kiiremini, seda parem.”
Kuigi ta arvab, et kiiremad otsused oleksid võinud päästa elusid, juhtis ta tähelepanu sellele, et Ukraina vasturünnaku edenemist on pidurdanud ka relvatarnetega seotud probleemid. „Venemaa on ehitanud pika jada kindlustusi,” ütles ta. „Mõnel juhul 25 km sügavusel või laiusel. Ja on selge, et te ei saa selle vastu frontaalrünnakut alustada, see oleks enesetapp. Nad on mineerinud kogu maa.”
Borrell prognoosib, et Ukraina sõda ja selle lõpptulemus on Hiina ja USA vahelise konkurentsi ning globaalse lõunaosa esilekerkimise kõrval üks kolmest uue maailmakorra loomise tõukejõust.
Ta tunnistas, et ta ei olnud sellise heterogeense inimrühma kirjeldamiseks mõiste „globaalne lõuna” fänn, kuid on olemas üksus, mis „peab end Lääne mudelite alternatiivi osaks”. Ta ütles, et ülioluline on „püüda vältida Hiina ja Venemaa ning osa globaalse lõunaosa liitu”.
„Globaalse lõunaosa inimesed tahavad, et neid tunnustataks, sest 40, 50 aastat tagasi, kui maailmakord loodi, ei olnud mõnda neist riikidest olemas. Nad olid kas kolooniad või nii vaesed, et neil polnud häält,” lisas ta.
„Nii et nad on nüüd iseseisvad riigid ja nad on majanduslikult, demograafiliselt kasvanud ja tahavad sõna sekka öelda,” märkis Borrell.
Ta lisas: „Arusaadavalt need riigid maandavad riske. Ühel päeval vaatavad nad Venemaad, teisel Hiinat. ÜROs hääletavad nad Ukraina sõja vastu, kuid paljud neist ei tunne sellist moraalset nördimust nagu meie.”
„Maailmas pole enam selget hegemooni, vaid selle asemel kasvab tegutsejate arv.” Paradoks seisneb tema sõnul selles, et tegutsejate arvu kasvuga ei kaasnenud tugevamat mitmepoolsust.
„Meil on multipolaarsus ilma mitmepoolsuseta. Olen hariduselt insener ja tean, et kui mängus on rohkem poste, on vaja rohkem reegleid. Kuid meil on rohkem pooluseid ja vähem reegleid ning seetõttu on maailm nii ebastabiilne, sest võimud seisavad üksteisega silmitsi ja tekitavad kas ummistusi või maalihkeid,” selgitas ta.
„Vaadake kõiki neid riike, Lõuna-Aafrikat, Brasiiliat, Indoneesiat, Indiat – te ei saa seda uut reaalsust ignoreerida. 20 aasta pärast on praeguse trendi jätkudes maailmas kolm suurt riiki – Hiina, India ja USA. Igaüks neist võimudest on 50 triljoni dollari suurune majandus ja EL on palju väiksem, umbes 30 triljonit dollarit.
„Euroopa jaoks on see suur pikaajaline väljakutse. Eurooplased peavad olema valmis saama osaks uuest maailmast, kus me moodustame kindlasti väiksema osa rahvastikust ja seda ka proportsionaalselt maailmamajanduse suurusega. See tähendab, et me peame otsima poliitilist mõjuvõimu, tehnoloogilist võimekust ja ühtsust. Ühtsus on võtmesõna. Eurooplased peavad olema ühtsemad,” märkis ta.
