Räägime poliitilisest kriisist. Täpsustan, millest on jutt.
- juuni õhtuks sai selgeks, et EKREIKE ei suuda blokeerida Eesti Vabariigi parlamentaarset valitsemist.
Valitsuse esitatud eelnõud, mis olid Riigikogus läbinud esimese lugemise, võeti teisel lugemisel usaldushääletusega vastu. Riigikohus andis parlamendi juhatusele õiguse tagada seadusandliku kogu normaalne töö. Vabariigi president kuulutas seadused välja.
Seadusi arutati väga põhjalikult. Kõigepealt läbisid nad esimese lugemise, milleks kulus palju tunde. Käibemaksuseaduse muudatusi arutati teisel lugemisel kaheksa tundi, tulumaksuseaduse muudatusi kuus tundi, perekonnaseaduse muudatusi viis tundi. Küsimused ettekandjatele, Riigikogu liikmete sõnavõtud. Ei saa kuidagi öelda, et eelnõusid menetleti ülepeakaela või kiirustades. Teisteks lugemisteks esitasid põhiliselt EKRE ja Isamaa sadu muudatusettepanekuid, mis võimaldas eelnõude vastuvõtmise blokeerida.
Meie koalitsioonil oli kaks valikut – anda EKREIKE-le alla ja loobuda valitsusprogrammi ellu viimisest, või – saavutada programmiliste eelnõude vastuvõtmine usaldushääletusega.
Me nägime, kuidas EKRE juhid kaotasid eelnõude arutamisel enesevalitsuse ja valasid meid üle hüsteerilise sõimuga. Ega nad muud ei oskagi, selles oleme juba ammu veendunud.
Aga täielikult kaotas EKRE juht Martin Helme terve mõistuse, kui ta pärast Riigikohtu otsust paiskas kogu Eesti Vabariigi peale sõimulaviini, mis on isegi nende puhul erakordne.
Tsiteerin seda tähelepanuväärset kirjatükki veidi pikemalt:
„Parlamentarism on Eestis surnud. See tapeti riigikogu ja riigikohtu liberaalse frondi ühisoperatsiooniga. Põhiseaduslikku korda meil ei ole, sest põhiseadus kehtib ainult siis ja ainult nende paragrahvide ulatuses, mis sobib liberaalsele huntale. Siit edasi läheb väga kiiresti veel palju hullemaks. Liberaalide võimuhaaramine, mis algas kaporatuuri võimupöördega 2021. aasta jaanuaris ja tsementeeriti 2023. aasta valimisvõltsimistega, on nüüd lõplikult vormistatud. Elame illegitiimse liberaalse režiimi all, mis on koopteerinud kõik põhiseaduslikud institutsioonid suure osa ühiskonna vaikival heakskiidul.
Üks väike lohutus ka lõppu. Kui äärmusliberaalide totaalse ülepingutamise tõttu peaks Eestis tõepoolest saama tulevikus võimule konservatiivid, siis tuleb justnimelt läbi viia totaalne deliberaliseerimine. Tühistada kümnete kaupa väärastunud seadusi, lasta lahti sadade kaupa politiseerunud ametnikke ja jah, viia läbi ka põhjalik kohtureform, kus liberaalsed aktivistid saadetakse jalga puhkama ja asemele pannakse päris õigusmõistjad. Ning muidugi saab kõike seda teha parlamendis kiirtempos usaldusega seotud seadusi vastu võttes ja opositsioonist üle jalutades. Seda kõike on aidanud meil teha liberaalid ajakirjanduses, kohtutes, riigiametites, kultuuriringkondades ja ülikoolides, kes istuvad praegu vaikides, sest neile sobib demokraatia tapmine, kuna tapjad on omad ja vastaspool ei meeldi. Sama lugu, nagu 1934. aastal. Läks mööda viis aastat ja riiki polnud enam. Huvitav, palju homoriik Eestile jäänud on?“ (Facebook 22.06.2023)
Kuldaväärt tekst! Ei tea, kas ta ise ka seda kõike usub? Muide, pange tähele, liberaalsed sigadused pannakse toime „suure osa ühiskonna vaikival heakskiidul“. Tõesti paha lugu!
Räägitakse vajadusest lahendada olukord poliitilise kompromissi kaudu. Mida täpselt on vaja lahendada? Kuidas teha seda eelöeldu alusel?
Martin Helme ja Urmas Reinsalu on avalikult kinnitanud, et nad kavatsevad oma sõda „liberaalse hunta“ vastu uuel hooajal jätkata. Kes ja kellega peab tegema poliitilisi kompromisse?
Kompromisse saab teha, kui poolte eesmärk on ühine, aga vaated selleni jõudmiseks on erinevad. Seda rõhutab näiteks Henry Kissinger.
Mina olen enamuse oma elust olnud ametites, kus on vaja otsustada. Otsustamise magus valu on saatnud mind kogu elu. Ükski otsus ei meeldi kõigile. Alati tuleb teha valik.
Demokraatia ei ole televisiooni talk-show, ega koosolek, kus inimesed peavad kuulama tundida kaupa „Jegor Skumbrijevitši solvavat plära“. (Tsitaat Ilfi ja Petrovi „Kuldvasikast“. Ikka ajakohane.) Demokraatia on protseduuride süsteem, mille kaudu jõutakse ühiskonnale kõige vastuvõetavamal viisil otsuseni, on see siis seadus või mõni muu korraldus. See otsusteni jõudmise süsteem algab vabadest valimistest, ühinemisvabadusest, sõnavabadusest, ja lõpeb enamushääletusega, kui muidu ei saa.
2023. aasta valimistel anti 610 299 häält. Nendele häältele kandideeris 968 Eesti vabariigi kodanikku. Valituks osutus 101 kodanikku. Nemad on Eesti Vabariigile vajalike otsuste lõpptegijad. Eestis tuleb otsuste tegemiseks teha koalitsioone. Vahest püsivaid, vahest vähem püsivaid. Seekord moodustati koalitsioon, kuhu kuulub 60 Riigikogu liiget. Tuletades meelde vanu aegu, julgen öelda, et see koalitsioon on olnutest seni üks kõige tugevamaid. Kriitilistel juunikuu päevadel näidati üles üksmeelt ja distsipliini. Keegi ei löönud võbelema.
Nüüd loen, et kõik see jutt enamusotsustamise paratamatusest, üksmeele puudumisest ja parlamendipoliitika korraldusest ei ole ilus. Kõike peab tegema teisiti.
Kuidas teisiti? Hoopis teisiti!
Putini toetus on ikka 80% ja ei ole mingit mulisemist. Venemaal on Helme deliberaliseerimisplaan ellu viidud.
