Euroopa Komisjoni avaldatud piirkondliku konkurentsivõime näitaja kohaselt ületab Eesti Euroopa keskmist eeskätt hariduse ja riigisektori efektiivsuse vallas. Piirkondliku konkurentsivõime näitaja abil mõõdetakse kõigi ELi piirkondade konkurentsivõimet.
Konkurentsivõime näitaja 2.0 osutab, et ELi piirkondade vahel on endiselt suured erinevused, kuid vähem arenenud piirkonnad on oma konkurentsivõimet parandanud. ELi kõige konkurentsivõimelisemad piirkonnad on Utrechti ümbrus, Lõuna-Holland ja Prantsusmaa pealinnapiirkond Île-de-France.
Eesti piirkondlik konkurentsivõime paistab silma eeskätt hariduse ja riigisektori efektiivsuse vallas, aga ka näiteks hästi arenenud ettevõtlussüsteemi ja makromajanduslike näitajate poolest. ELi keskmisest jääb Eesti maha eelkõigu turu väiksuse tõttu, samuti taristu ja tervishoiu valdkonnas.
Vähem arenenud piirkonnad on jõukamatele järele jõudmas
Ajavahemikul 2016–2022 on piirkondlik konkurentsivõime vähem arenenud piirkondades paranenud, samas kui üleminekupiirkondade tulemused on olnud ebaühtlasemad. Arenenumad piirkonnad on jätkuvalt kõige edukamad.
Kõige madalamate tulemustega on ELi idapoolsete liikmesriikide vähem arenenud piirkonnad.
Aastatel 2019–2022 liikus enamik ELi idapoolsetest piirkondadest, sh. Balti riikides, Horvaatias, Ungaris, Poolas ja Sloveenias, jõudsalt edasi, kuid mõned Tšehhi, Rumeenia, Slovakkia ja Bulgaaria piirkonnad jäid ELi keskmisest maha.
ELi lõunaosas paranesid Portugali, Hispaania ja enamiku Kreeka piirkondade tulemused, kuigi viimane alustas väga madalalt tasemelt. Enamik Itaalia ja Küprose piirkondi ei saavutanud aga ELi keskmist.
Enamasti on kõige konkurentsivõimelisemad pealinnapiirkonnad, kuid konkurentsivõimelisemates liikmesriikides on lõhe pealinna ja muude piirkondade vahel väiksem.
Pealinnapiirkonnad on kõige konkurentsivõimelisemad kõigis liikmesriikides välja arvatud Saksamaal, Itaalias ja Madalmaades. Lõhe teiste piirkondadega võib olla suur ning eriti suur on see Prantsusmaal, Rumeenias ja Slovakkias.
Konkurentsivõimelisemates riikides on pealinnapiirkonna ja muude piirkondade konkurentsivõime erinevus väiksem.
Konkurentsivõimelisemates piirkondades on SKP elaniku kohta suurem. Nendes piirkondades on naistel paremad karjäärivõimalused ning vähem on noori naisi, kes ei tööta ega õpi (NEET-noorte osakaal). Konkurentsivõimelisemad piirkonnad on eriti atraktiivsed äsja kõrgkooli lõpetanute jaoks, sest seal on lihtsam tööd leida.
Eestis on Põhja-Eesti piirkonna, kuhu kuulub ka Tallinn, SKP inimese kohta 121% EL keskmisest, samas teistes Eesti piirkondades jääb see 48% ja 60% vahele.
Taustteave
2010. aastal käivitatud ja iga kolme aasta järel avaldatav piirkondliku konkurentsivõime näitaja võimaldab ELi piirkondadel jälgida ja hinnata oma arengut ja seda teiste piirkondadega võrrelda.
2022. aasta piirkondliku konkurentsivõime näitaja puhul kasutatakse täielikult muudetud metoodikat ja selle järgi arvutatakse uuesti ka varem avaldatud näitajad. 2022. aasta piirkondliku konkurentsivõime näitaja 2.0 koosneb kolmest alamindeksist (baasindeks, tõhususe indeks ja innovatsiooniindeks) ning 11 sambast (institutsioonid, makromajanduslik stabiilsus, taristu, tervis, põhiharidus, kõrgharidus, koolitus ja elukestev õpe, tööturu tõhusus, turu suurus, tehnoloogiline valmisolek, ettevõtluse keerukus ja innovatsioon), mis käsitlevad konkurentsivõime eri aspekte.
Piirkondliku konkurentsivõime näitaja 2.0 põhineb statistilistel NUTS 2 (ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse) piirkondadel. Kõik näitajad kajastavad perioodi enne Venemaa tungimist Ukrainasse ning see on esimene kord, kui näitajad ei hõlma Ühendkuningriiki.
