Eesti Juristide Liit tervitab Justiitsministeeriumi poolt 15.09.2023 esitatud eelnõud, millega
kavatsetakse erakorraliselt väljuda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 1993. aastal
sõlmitud õigusabilepingust.
Kui kolmkümmend aastat tagasi oli põhjust loota, et kommunistliku korra lõppedes astub Vene
Föderatsioon suuri samme õigusriikluse ja demokraatia suunas, siis kõige hiljemalt Ukraina sõja
puhkemiseks oli selge, et kokkulepped idanaabriga ei pea vett. Sellest lähtuvalt on Eesti-Vene
õigusabilepingu denonsseerimine põhjendatud ja hädavajalik samm.
Nii lepingusubjektidest Eesti inimesed kui ka neid nõustavad juristid on oma töös puutunud
põhjustatud just õigusabilepingus kokkulepitud reeglite järgimise kohustusest. Õigusabileping
näeb ette jäigad reeglid määratlemaks, kumma riigi – Eesti või Venemaa – kohtus tuleb
õigusküsimus lahendada ning kumma riigi seadustest tuleb lähtuda. Praktikas on see endaga
kaasa toonud sagedasti kahetsusväärse olukorra, kus õigussubjekt on sunnitud kasutama oma
õiguste kaitsel Vene Föderatsiooni korrumpeerunud kohtusüsteemi abi, olgugi et
õigusabilepingu olemasoluta saaks isik kaitset Eesti kohtusüsteemilt, mida iseloomustab
võimude lahususe põhimõtte reservatsioonideta järgimine.
Nii näiteks ei ole vastuvõetav, et üldjuhul ei saa Eesti korteriühistud meie kohtute kaudu nõuda
välja kommunaalkulude võlgnevust, mille on põhjustanud Vene Föderatsiooni kodanikust
korteriomanik, kelle põhielukoht on Venemaal. Samuti on laste õiguste võrdse kaitse
põhimõttest lähtuvalt lubamatu, et Eestis elav Vene kodanikust laps peaks oma Venemaal
elavalt vanemalt nõudma elatist Vene Föderatsiooni kohtus ning vastavalt seal kehtivatele
määradele (võrdluseks: kui Eestis on elatise alammäär ligikaudu 260 eurot lapse kohta, siis
Venemaal jääb see praeguse valuutakursi järgi vahemikku 25-40 eurot lapse kohta, sõltuvalt
ülalpeetavate arvust).
Sõja puhkemise järgselt on Eesti vastu võtnud ka sõjapagulasi Venemaalt, kes on olnud sunnitud
lahkuma turvalisuse kaalutlustel seoses aktiivse sõjavastase tegevuse või muusse ohustatud
vähemusgruppi kuulumise tõttu. Kuigi sõjapõgenikud peaksid lähtuvalt ÜRO pagulasseisundi
konventsioonist saama piisavat kaitset päritoluriigi seadusesilma eest, siis vähemalt ühel juhul
Vene sõjapagulased teatud juhtudel alluma siiski Venemaa seadustele1
. Tegemist oli juhtumiga, kus üks sõjapagulasest abikaasa soovis lapsendada teise (samasoolise) abikaasa last, kes on Vene kodakondne. Kui Eesti seaduste kohaselt oleks lapsendamine olnud võimalik ja lubatav, siis
Vene Föderatsiooni seadustest tulenevalt on samast soost abikaasadel lapsendamine keelatud.
Võtmata siinkohal mistahes poliitilist seisukohta, juhib Eesti Juristide Liit siiski tähelepanu, et
õiguslikus mõttes on tegemist olukorraga, kus õigusabilepingu jäigad tingimused on takistanud
lapsendamisprotsessi läbimist, mis võib olla kahjustanud lapse huve ja tinginud ebavõrdse
kohtlemise võrreldes Eesti kodanikest lastega analoogsetel juhtumitel.
On tervitatav, et õigusabilepingu denonsseerimise järgselt saavad need küsimused lahendatud
selliselt, et kahjustatud isikud ei pea oma nõuete maksmapanemiseks pöörduma Venemaa
kohtusse või alluma Vene Föderatsiooni seadustele. Küll aga olnuks põhjust väljuda
õigusabilepingust juba varem, hiljemalt Ukraina sõja puhkedes – oli ju juba siis selge, et
idanaaber pacta sunt servanda põhimõttest lugu ei pea.
Eesti Juristide LiiT
