Bekkeri laevatehas oli üks 20.sajandi algul Tallinna rajatud suurettevõtteid, mis väga tugevasti on mõjutanud linna selle piirkonna kujunemist ja siiamaani on algne hoonestus siin osaliselt säilinud.
Arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Oliver Orro alustas Bekkeri sadamaala tutvustamist Marati tänavalt Koplis. „Kollane maja minu selja taga on praegu üks Põhja-Tallinna esinduslikumaid ja kauneimaid korterelamuid,“ rääkis ta. „Varem on see olnud ka venekeelne põhikool, Tallinna Tehnikaülikooli, toonase Polütehnilise instituudi keemia teaduskond ja täitnud veel mitmeid funktsioone. Päris algselt kui see maja ehitati tsaariaja lõpus oli see Bekkeri laevatehase peahoone.“
Orro sõnul rajati Bekkeri Laevatehas Tallinnas 1912 ja see oli see aeg, kui Vene tsaaririik hakkas palju tähelepanu pöörama oma laevastiku tugevdamisele. „Mõne aastaga suudeti Tallinnas need laevatehased käima saada,“ lauaus ta. „Siia tuli üle Venemaa parimaid insenere, kes siin seda laevaehitust juhtisid ja korraldasid. Kohapeal toimus ka suurte sõjalaevade kavandamine. Ja muidugi ka väga palju töölisi, keda tuli igalt poolt üle Venemaa, sest siin töötamine, eriti siis kui puhkes esimene maailmasõda, kujunes üsna populaarseks. Palgad olid korralikud, aga noortele meestele oli veel olulisem see, et kuna need olid sõjalisi tellimusi täitvad ettevõtted, siis siit ei mobiliseeritud rindele.“
Bekkeri tehasesse taheti tööle tulla
Töö oli muidugi väga raske ja tööpäevad pikad, sõnas Orro, aga vaatamata sellele siia tööle tulla taheti ja nii kasvas üsna kiiresti ka vene elanikkond Tallinnas.
Orro ütles, et Bekkeri tehase eriliseks uhkuseks oli suure tõstejõuga kraana, mis asus mere ääres kai peal. „Valmisid laevaehituseks vajalikud hooned – punastest tellistest turbiinitsehh on säilinud ning on alles ka laevaehitustsehh ja selle juurde kuuluvad sepikoda ja laudsepatöökoda, mis on sellised betoonkarkassehitised,“ lausus ta. „Oli muidugi ka slipp, kus toimus laevade lõppmontaaž ja kust need sellise betoonkaartele toetuva kaldtee pealt läksid vette.“
Ajalugu meenutades sõnas Orro, et sellise suure laevaehitusettevõttena ei saanud tehas kuigi kaua tegutseda. „Juba esimese maailmasõja lõpul, kui Venemaal puhkes ka revolutsioon aastal 1917, hakati sisseseadet ja töölisi evakueerima Venemaale ja 1918.a. katkeb tootmine siin lõplikult. Kui Tallinnasse jõudsid sakslased 1918.a. ja hiljem kui Eesti Vabariik iseseisvus, siis oli suuresti tegemist tühjade ruumidega, mille kõigepealt sakslased ja seejärel Eesti Vabariik endale päranduseks said.“
Orro tõdes, et kõik Bekkeri tehase omaaegsed ehitised ei ole meieni säilinud. „Näiteks seesama efektne suur kraana mereääres lammutati juba 1920. aastatel ja müüdi vanarauaks,“ lausus ta. „Aga on ka väga efektseid ehitisi, mis on tänini alles ja üks uhkemaid nendest on kindlasti raudbetoonist veetorn, mis andis omal ajal vett nii tehase tootmishoonetele kui ka tehase asulale.“
Eluruumid jagunesid tähtsuse järgi
Tehase juurde, nagu tol ajal kombeks, loomulikult kuulus ka nõndanimetatud asundus ehk koloonia, ütles Orro. Ta kinnitas, et tol ajal koloonia polnud mingi halva maiguga sõna. „See tähendas sellist pisikest linnaosa, kus oli olemas kõik eluks vajalik ja kus elasid nii töölised kui ka juhtkond. Siin oli direktor villa, mis oli üsna suurejooneline maja, siis oli inseneride ja juhtivametnike maja, mis on see suur punane kivimaja. Selle taga kollane maja oli ametnike ja meistrite, natuke vähem tähtsate administratiivpoole tegelaste maja.“
20. sajandi algul oli paraku tavaline, et vahe juhtkonna ja tööliste elutingimuste vahel oli tohutu, sõnas Oliver Orro. „Töölisbarakid olid sellised väga lihtsad madalal soklil puitmajad, kus olid kööktoad. Iga töölispere, mõnes võis olla ka näiteks neli või kuus last, sai endale ühe kööktoa ja pidi terve perega sinna ära mahtuma. Nii võis ühte sellisesse suurde puitmajja mahtuda paarkümmend peret elama.“
Ainsas tänaseni alles olevas Bekkeri töölismajas olid mõned aastad tagasi Tallinna linna kõige odavamad korterid, aga enam siin nii odavaid kortereid osta ei saa, teadis Orro.
See näitab, et siinset kaua aega unustuses olnud piirkonda on tõesti ees ootamas suured muutused ja sellel väga kaunil, vastu õhtupäikest paikneval mereäärsel alal, on väga suur tulevikupotentsiaal, lõpetas Oliver Orro Bekkeri sadamaala tutvustust.
