Teadlaste rühm avastas, et armumiseks kulub ainult 0.2 sekundit.
Armastustunne mõjutab ka keerulisi kognitiivseid funktsioone, näiteks vaimset kujutlusvõimet, metafoore ja kehakuvandit
Uuringu tulemused tekitavad küsimuse, et kas armumine tuleb ikka südamest, või põhjustab seda hoopis aju? Ortigue’i sõnul on see alati konksuga küsimus.
Näiteks aju teatud osade aktiveerumine võib stimuleerida südant, mille tulemuseks on tunne, et “liblikad on kõhus”.
Mõningad sümptomid, mida me peame südame poolt põhjustatuks, võivad tuleneda hoopis ajust.
Mainitud molekul mängib olulist rolli armumisel esimesest silmapilgust.
Ortigue’i sõnul kinnitavad uurimistulemused, et armastust on võimalik teaduslikult põhjendada.
Uurimistulemused omavad olulist mõju neuroteadustele ja vaimse tervise uuringutele, sest kui armastus ei toimi, siis võib see kaasa tuua märkimisväärset stressi ja depressiooni.
Uuring näitab ka seda, et armumisega on seotud aju erinevad osad.
Näiteks tingimusteta armastus, mis esineb ema ja lapse vahel, tekib erinevate ajupiirkondade, sealhulgas aju keskosa, koostoimel.
Kirglikku armastust põhjustavad aju need osad, mis on seotud tunnustuse ning kognitiivsete funktsioonidega, nagu näiteks keha kujutamisega.
Otigue’i juhitud teadlaste rühm tegi koostööd USAs asuva West Virginia ülikooli ja Šveitsi teadlastega.
Uurimistulemused ilmusid ajakirjas Journal of Sexual Medicine.
