Armastus ei lahku elust kunagi lõplikult. See võib vahel eemalduda, et meile puhkeaega anda – näiteks paariks päevaks, kuuks või isegi aastaks. Aga see naaseb alati – kui selle andmiseks ja vastuvõtmiseks valmis oleme. Kui suudame lahti lasta mõttest, et armastus mõjub meile halvasti.
Sa leiad armastuse, kui sellest lahti lased. See naaseb, kui sa oma murtud südant, pisaraid ja draamat enam enda rinnus pantvangis ei hoia ning neile ei keskendu. See naaseb, kui hakkad mõtlema tulevikule, mitte ei jää olnut taga nutma. Kui mõistad, et iga armsamaks valitu ei pea sinuga jääma. Igaüks, kes meeldib, ei ole sulle õige.
Sa leiad armastuse, kui õpid end väärtustama. Suhtes olles ongi keskne küsimus, et kui palju oled nõus kompromisse tegema ja end teise inimese või suhtesolemise nimel alla suruma, enne kui otsustad lahkuda. See, kuidas ise end kohtled, seab standardid ka teistele – et kuidas nemad sind kohtlema hakkavad.
Sa leiad armastuse, kui õpid seda seostama enamaga kui üks inimene. Kui õpid armastama näiteks oma tööd või elu üldisemalt. Kui õpid pühendama rohkem aega lähedastele, kes sul juba on, sugulastest ja sõpradest kuni lemmikoomadeni. Sest südame avavad armastusele väga paljud asjad maailmas, mitte ainult üks kindel isik. Armastus on kõikjal. Kui sa ei näe, siis sa lihtsalt eelistad mitte näha.
Sa leiad armastuse, kui lõpuks kohale jõuab, et elu on väärt elamist ka murtud südamega või haiget saanuna. Isegi, kui oled üksildane või vihkad vallaliseks olemist, on sul veel elus palju, mida avastada ja tundma õppida. Sa võid mingite hobidega tegeleda, vanu sõpru üles otsida ja neile küll minna, jne.
Mida rohkem sa tõesti elad – end elamisele pühendad – seda rohkem leiad sa armastust ka kõige ebatavalisematest ja ootamatumatest kohtadest. Seda rohkem õpid tundma armastuse eri nägusid. Ja seda rohkem õpid sa tundma, mida armastamine tõesti tähendab.
Armastus naaseb, kui oled valmis selle lendu laskma ja ise kaasa lendama.
