Eestis vajaks igal aastal lootusetuna näiva diagnoosi korral terviklikku ravi ehk palliatiivset ravi hinnanguliselt enam kui 10 000 patsienti. Kõik need inimesed ja nende lähedased peavad saama toetust alates diagnoosi teadasaamisest kogu raviteekonna vältel. Seetõttu seisab Eesti palliatiivse ravi korralduses silmitsi oluliste väljakutsetega, nagu tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koordineeritud, võrdne ja patsiendikeskne pakkumine.
Eile tutvustati sotsiaalministeeriumis uuringu „Palliatiivse ravi korraldus Euroopas fookusega vaimse tervise teenustele ja ettepanekud Eestile“ tulemusi. Uuringus hinnati tervishoiu ja palliatiivse ravi korraldust nii tervishoiusüsteemi toimimise vaatest kui ka teenuste korralduse, inimvara ning ühiskonna teadlikkuse ning hoiakute vaates.
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõuniku-peakaplani ja uuringu projektijuht Katri Aaslav-Tepandi sõnul on inimese terviklik toetamine, tema väärikuse ja hingeliste vajaduste arvestamine haigestumisel ja elu lõpus nii tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnale kui kogu ühiskonnale suur väljakutse ja ülesanne.
„Palliatiivses ravis pööratakse tähelepanu haigestunud inimese ja tema lähedaste vajadustele terviklikult. See hõlmab nii meditsiinilisi, psühhosotsiaalseid kui vaimse tervise teenuseid“, ütles Katri Aaslav-Tepandi. „Tavamõistes on ravi ikka see, kui inimene ravitakse terveks. Aga on olemas ka surija ravi, mis tagab valuvaba, hingeliselt ja vaimselt toetatud, väärika ja rahuliku elust lahkumise ning pakub hingelist tuge ka lähedastele. Meie peame tagama, et patsiendid, kes vajavad palliatiivset ravi, ja nende lähedased saavad vajalikku abi õigeaegselt.“
Uuringust ilmnes, et Eestis on palliatiivse ravi teenuste osutamine seni korralduslikult ebaühtlane, riiklike tervishoiuteenuste loetelus on palliatiivse ravi spetsiifiliselt määratletud vaid statsionaarne hospiitsravi. Lisaks sõltub teenuste kättesaadavus piirkonnast, mis teeb vajaliku abi saamise keeruliseks eriti madala teadlikkuse korral nii palliatiivse ravi kui ka abivõimaluste kohta. Seetõttu seisab Eesti palliatiivse ravi korralduses silmitsi oluliste väljakutsetega, nagu tervishoiu- ja sotsiaalteenuste koordineeritud, võrdne ja patsiendikeskne pakkumine.
Süsteemseks palliatiivse ravi teenuste pakkumiseks on oluline, et valdkonna arengud oleksid keskselt reguleeritud ja nende aluseks oleks terviklik tegevuskava või riiklikud soovitused ning nende rakendamisega peab kaasnema täiendav riiklik rahastus. Palliatiivne ravi peab saama tervishoiusüsteemi lõimitud osaks, mis tähendab, et see vajab riiklikku rahastust mitmekülgsete teenuste pakkumiseks, ravimite parema kättesaadavuse tagamiseks ning spetsialistide väljaõppeks.
Uuring näitas, et tõhusa palliatiivse ravi süsteemi korraldamiseks on oluline, et patsientidele ja nende lähedastele pakutakse tegelikele vajadustele vastavat sotsiaalkaitset, st tervishoiuteenustega koos integreeritult psühhosotsiaalseid ja sotsiaalteenuseid. See hõlmab nii haigusega seotud küsimustele vastamist kui ka abistamist muudes valdkondades nagu hooldus ja sotsiaaltoetused.
Uuringu „Palliatiivse ravi korraldus Euroopas fookusega vaimse tervise teenustele ja ettepanekud Eestile“ tellis sotsiaalministeerium ja viis 2022-2023 aastal läbi konsultatsiooniettevõtte Haap Consulting OÜ. Ekspertidena dr Mari Lõhmus (Põhja-Eesti Regionaalhaigla) ja kliiniline psühholoog Inna Narro (Ida-Tallinna Keskhaigla).
Uuringu eesmärgiks on toetada palliatiivse ravi terviklikku arengut Eestis. Analüüsi tulemusel on tehtud konkreetseid ettepanekuid, mis hõlmavad raviteenuste, vaimse tervise teenuste ja psühhosotsiaalsete teenuste integreerimist ning nende teenuste arengu ja kättesaadavuse tagamist. Uuringu lõppraporti terviktekst on sotsiaalministeeriumi kodulehel kättesaadav.
Taustainfo
Palliatiivravi on ravi, mis ei ravi haigust, kuid leevendab sümptomeid ja parandab enesetunnet patsientidel, kellel on elukvaliteeti halvendav raske haigus (vähk, neuroloogilised haigused, kaugelearenenud südame-veresoonkonna haigused, raske organpuudulikkus jne.). Palliatiivravi toimub koos põhiraviga.
Hospiits on palliatiivravi osa, mis pakub toetust ja hoolt ravimatu haiguse viimases faasis olevale patsiendile, võimaldades tal väärikalt elada ja väärikalt elust lahkuda. Hospiitsis enam põhihaiguse raviga ei tegeleta, vaid keskendutakse sümptomite leevendamisele ning emotsionaalsele ja hingelisele toetusele, mida pakutakse nii patsiendile kui tema lähedastele.
