Armas rahvas,
Head iseseisvuse taastamise päeva!
Laulva revolutsiooniga tõusid eestlased püsti ja ütlesid: me tahame uuesti vabaks saada. Meis oli trotsi, usku ja oskust olud enda kasuks pöörata. Me olime targad ja meil oli õnne.
Sirje Endrelt küsiti kord: kus olid siis kõige õigemad eestlased – kas Eesti Komitees, Rahvarindes, muinsuskaitses, ülemnõukogus või veel kusagil? Sirje Endre vastus oli täpne: «Kõik eestlased on alati kõige paremad eestlased.»
Oleme harjunud muretsema, kas eesti rahvas jääb kestma. See mure on mõistetav. Siiski, meie rahvas ei ole kadunud kõigi rõhumiste ja okupatsioonide kiuste. Kuid riigi oleme me kord kaotanud.
Aga mis on meie riik? Põhiseadus laob alusmüüri, millele Eesti toetub, öeldes, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. See sõnade järjekord ei ole juhuslik. Vabadus tuleb esimesena – kõige alusena. See on Eesti riigi olemus ja tugevus.
Vabadus on väärtus, mis väärib alati kaitsmist. Aga nii mõnelegi võib vabadus vahel tunduda tülikas või ohtlik. Kui kellelegi nii tundub, tuleb sügavalt järele mõelda ja vaadata ajalukku. Siis me näeme, kui ohtlikud on katsed vabadust ohtude vältimiseks piirata.
Ma tunnen nõutust, kui loen, kas ja kuidas tuleks kontrollida ajakirjandust ja väljendusvabadust. Riiklik järelevalve ajakirjanduse sisu üle on halb mõte.
Head inimesed,
Vaba olla on raske. See on inimolu raskus – vastutuse, aususe ja kõlbluse raskus. Ka vaba riigi pidamine on raske.
Poliittehnoloogia ei ole poliitika. Demokraatia nõuab läbipaistvust. Ma kutsun üles arutama ja küsima ausalt maksude, rohepöörde, demograafia ja veel paljude teemade üle, välis- ja julgeolekupoliitikast väikeste maakoolide saatuseni. Samuti rääkima turvatundest, mida inimesed vajavad, sest kui see on olemas, siis on julgust ka lasta lastel sündida.
Meil on rohkem tarku ja ärksaid inimesi, kui meediaruumis kolumniste. Aga avalikku dialoogi nad ei sekku. Mis pärsib avalikku debatti? Mis on sellise enesetsensuuri põhjus?
Vähenemas on oskus jääda viisakalt eriarvamusele. Mäletate Friedebert Tuglase muret, et tõe asemel tuntakse autoriteeti ja vabaduse asemel tuntakse pelgu?
Ärgem tühistagem vaimuvabadust. Hoidkem seda rahvusliku aardena.
Head kuulajad,
Kui vaatan koalitsiooni ja opositsiooni võitlust, kus on justkui kaalul ühe või teise võit, siis tahaksin küsida, kas kaalul pole midagi enamat. Kui poliitiline võitlus on kooskõlas demokraatia reeglitega, siis vaba riik võidab sellest. Kuid me oleme punktis, kus peame täpsustama, millised need reeglid on.
Pöördun kõigi poliitikute poole, nii nende poole, kes töötavad parlamendis kui ka nende poole, kes on parlamendist väljaspool: oma sõnakasutuses ja väljaütlemistes mõelge sellele, et teie vastutusel on Eesti riigi väärikus. Eesti riigi väärikus nõuab ka teilt väärikust.
Paar nädalat tagasi vaatasin Ajaloomuuseumis näitust, kus oli juttu kunagisest Rojalistide Parteist, kes vastandumiste ajal tahtis nalja kaudu parandada rahva vaimset tervist. Üks nende loosung oli päris tabav: «Vihkamiseta Eesti ja Euroopa eest».
Eesti jonn – sellest me ei pääse. Kuid ärgem vihakem üksteist.
Mõtte- ja sõnavabadus on kõige ilusamad väärikas vormis.
Lugupeetavad,
Siinsamas Euroopas käivad lahingud, kus Ukraina kaitseb end sõjaväljal Venemaa agressiooni vastu. Eesti iseseisvusele ei ole praegu sõjalist ohtu, meil on oskus ja võimalus seda täpselt hinnata. Samuti kinnitan kõigile, et Eesti kasutab oma vabadust ja kohustust Ukrainat igati aidata. Vaba maailma kaalukauss on meie poolel.
Ma olen palunud täna Kadriorgu Eesti suursaadikud. See on tänuavaldus neile, kes iga päev näevad vaeva, et seesama kaalukauss maailmas oleks püsivalt kaldu vabaduse, meie väärtuste ja huvide suunas. Et kurjus maailma üle ei võtaks.
Nii kaitseme ka Eesti vabadust, meie keelt ja kultuuri, meie riiki. See tähendab tihedat koostööd sarnaselt mõtlevate riikidega, aga samuti kannatlikku selgitamist ja leidlikkust kontaktide loomisel ka Aasias ja Aafrikas nendega, kellega me ei pruugi veel praegu olla samas meeles, kuid kes mõistavad hästi, mida tähendab kolonialism ja vallutussõda ning suudaksid selle 21. sajandilgi ära tunda.
Liitlaste kooshoidmine, uute sõprade leidmine ja Eestile turvatunde andmine on raske ja kulukas töö. Ka mina teen seda tööd ja mul on kahju, et selle töö rahastamine on tekitanud Eestis vaidlusi. Eriti kahju on mul selle pärast, et nende vaidluste käigus on heidetud varju presidendiameti sõltumatusele.
Presidendiameti sõltumatust kaitsen mina. See hõlmab ka võimalust heita arvustav pilk parlamendi ja valitsuse tegevusele.
Head inimesed, õigus kaasa rääkida on meil kõigil.
Me kõik oleme ehitanud Eesti riiki. Igaüks on sellesse pannud oma mõtted ja teod, nii nagu oskab ja tahab. Kõik, kes me Eestis elame.
Me ei tea täpselt, milline on Eesti tulevik, kuid me teame, et parema tuleviku võti on haridus ja haritus. Iseseisvuse taastamise ajal käis vaim tihti võimu ees. Siis läksid poliitikud erakondadega ette – kuni selleni, et vaimuinimestel soovitati oma liistude juurde jääda. Ka minule on mõista antud: härra riigipea, see on poliitika, mitte teadus. Aga mulle presidendina teadlase pilk ja teadlase mõte sobib. Ja ma kahtlen, kas meil on vaja poliitikat, mis keerleb vaid iseenda telje ümber ning on kaotanud sideme vaimuga.
Milline on kultuuri ja teaduse roll 35 aastat pärast laulvat revolutsiooni?
Kultuur aitab meil üha keerulisemas maailmas toime tulla inimlike küsimuste ja raskustega, toob meid tagasi olulisemate väärtuste juurde, annab üha enam majandusele ja normidele orienteeritud maailmas hingamist, hoiab meid rahvana koos.
Sarnaseid ülesandeid täidab ka teadus. Ja mõne üksiku teadlase eksimused ei tohi ajendada pidama jahti teadmiste ja teada saamise vastu. Kaitsta vaba riiki – see tähendab ka hoida ühiskonna vaimsust, eetilisust ja mõttepuhtust. Ilma ülbuse ja kõrkuseta.
Meie selja taga on 32 vabaduse aastat. Esimene vabaduse põlvkond on suureks kasvanud ja tajub vabadust omamoodi. Võib-olla arvab mõni, et valesti, et kui kolm aastakümmet tagasi saadi vabadusest õigesti aru, siis nüüd on saabunud liialdused ja moonutused.
Just niimoodi arvas osa inimesi ka 1980ndate aastate teisel poolel, kui toonased noored tulid välja mõtetega, mis tembeldati äärmuslikuks.
Meie poliitiline kreedo – vabadus, eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine – sai kinnituse laulva revolutsiooni ajal. Kuid et Eesti võiks jääda vabaks, selleks peame möönma, et vabaduse olemus on avardada lakkamatult silmapiiri.
Meist sõltub, kas teeme otsused nii nagu elaksime ainult praegu või püüame näha ka silmapiiri taha. Me tõepoolest vajame pikka plaani, nii Eestile kui ka kogu Euroopale.
Eesti tulevikku vaadates soovin ma seal näha haritud ja tarka rahvast, konkurentsivõimelist majandust, leidlikku tööstust, tippteadust, maaelu ja kiireid ühendusi, digilahendusi, kuid mitte üksnes kiiruse ja tõhususe ülistamist, vaid ka eneseloovutust millelegi suuremale, austust looduse vastu, omavahelist usaldust, maailma mõistmist.
See kõik on võimalik, kui me ise tahame – kui me ise tahame olla niisugune rahvas.
Aapo Ilvese kombel: tuuled ei jaksa meid puhuda teelt, hoiame vaimu ja kaitseme keelt.
Sitke rahvas.
Aga mida üks sitke rahvas endale tänase päeva puhul soovida võiks?
Rohkem enesekindlust, usku iseendasse ja oma riiki. Rohkem viisakust. Rohkem mõtlemist, mis toob selgust. Rohkem rääkimist ja arutamist, vähem müra. Rohkem sisemist vabadust.
Siis me kestame.
Elagu Eesti!
