Kaks aastat tagasi kevadel kaldus minu sõidurajale teine auto ning toimus laupkokkupõrge maanteekiirusel. Olen õnnelik, et olen endiselt siin ja mul on kõik läinud nii hästi. Ent iga kord haiglas mõne teise liiklusõnnetuse ohvriga kohtudes tunnen, et mina vist olengi väga eriline, õnnesärgis sündinud. Hiljuti tutvusin ma omaealise Helega. Sama õnnetuse aasta, samuti laupkokkupõrge, kuid tema jäi selle tõttu kaelast alla halvatuks. Hele lugu kuuldes ei saanud ma enam vaikida.
Kindlustusfirmade “pisikene” avalik saladus
Juba enne Helega kohtumist tundsin sageli ebaõiglustunnet. Näiteks kõnetas mind probleem taaskord 10. septembril, mil seadsin oma vigastuste tõttu uuesti sammud Tartu Ülikooli kliinikumi. Seal ta lamas, otse minu naabervoodis, väike vanaproua Virve (nimi muudetud). 80ndates naisele oli otsa sõitnud auto ning õnnetuses murdis Virve puusaluu. Sellises eas ei tea keegi täpselt, kuidas proua paraneb. Aga ta paranes. Esmalt lamas ta oma päevi õhtusse traumatoloogiaosakonnas, kus teda opereeriti. Siis lamas ta vaguralt nädalaid õendusabiosakonnas, sest kodus oleks ta vajanud 24/7 hooldamist. Ja lõpuks, kui jalg juba rohkem kandis, sai ta hakata kõndimist harjutama taastusravihaiglas. Neli kuud hiljem pääseski ta lõpuks oma koju. Kevade tulekuga pääseb sealt ehk õuegi.
Loomulikult ei teadnud Virve midagi oma õigustest, ei olnud ta suhelnud ühegi kindlustusfirmaga. Ta unistas hoopis sellest, kuidas ise istuma tõuseb ja üksi WC-sse läheb.
Tema teadmiste juures polnudki erilist põhjust vastaspoole liikluskindlustajaga ühendust võtta (loomulikult ei teadnudki ta selle nime). Isegi seda, et tema ravi eest tasub liikluskindlustus ja mitte haigekassa, ei teadnud proua Virve.
Veel vähem teadis ta, et liikluskindlustusel on kohustus maksta Virvele ka mittevaralist (inimkeeli moraalset) kahjutasu. Kindlustusfirmade kinnitusel on see otsesõnu raha Virve vaevade ja valude eest. Valuraha.
Ning isegi kui Virve oleks seda teadnud, poleks tal olnud õrna aimugi, et seadusse 2014. aastal trükitud moraalse hüvitise määrad ei ole sugugi mitte lagi, mida kindlustused Eestis ohvritele maksavad. Võiks ju arvata, et on, kui liikluskindlustuse seadus, paragrahv 32 nii selgelt ütleb, et mittevaraline kahju on eelduslikult:
1) kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 100 eurot;
2) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 350 eurot;
3) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 1500 eurot;
4) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2600 eurot;
5) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3000 eurot;
6) eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3200 eurot.
Tegelikkuses maksavad kindlustusfirmad igal aastal ohvritele valurahaks ka rohkem kui kümme korda suuremaid summasid, kui seaduseparagrahvist järeldada võiks. See on paragrahv, mis peaks Virvet ja teisi ohvreid kaitsma. Juhul muidugi, kui seda küsida mõistad. Aga ega proua Virve seda ei mõistnud, see oleks olnud viimane asi tema peas, millele mõelda. Ei mõistnud minagi… Kui minu õnnetus maikuus juhtus, siis murdusid kõik jäsemed. Ma olin esialgu päris liikumatu. Esimest korda tõusin ma oma jalgadele jälle 30. juunil. Esimese pikema jalutuskäigu tegin 6. septembril (mis ei olegi nii pikk aeg, kui jõuate lugemisega järgmise juhtumini). Ja just oma jõu taastamine oli koht, kuhu kulus kogu minu energia.
Loe edasi SIIT
Allikas:
