3.detsembril toimus Sillamäel PTA, politsei, Loomapäästegrupi ja Varjupaikade MTÜ suuroperatsioon, mille käigus võõrandati ja toimetati varjupaika ligi 90 chihuahua-laadset koerakest. Paljud neist olid ka haiged, aga lõplik arv ja põhjalik ülevaade kutsikavabriku kasvandike tervislikust seisundist selgub alles järgmisel nädalal kui loomaarstid on nad ükshaaval üle kontrollinud
Suuroperatsioon kõlab uhkelt, aga ka tegelikult oli tegemist märkimisväärse ettevõtmisega, mis kestis varajaste hommikutundideni. Sedapuhku õnneks kiirreageerijaid ja päästjaid, kes ukse maha jookseksid, vaja ei läinud. Lugesite õieti ja üsna mitmel korral on ka nende üksuste abi vaja läinud. Jummalast tõsijutt.
Ajad on muutunud ja Eesti riik näitab loomapiinajatele musklit. On ka viimane aeg, sest senised kolmkümmend aastat on riiklikul tasemel loomade heaolu eest seisma pidanud ametnikud reeglina ikka läbi sõrmede vaadanud ja pigem sadistide õigusi kaitsnud. Absurdsus kuubis, mis ajab vanduma!
Seda kiidulaulu ei saaks ma praegu aga rääkida kui poleks ühte ametnikku, PTA loomade heaolu peaspetsialist Tiina Kukk’e, kes lausa fanaatilise järjekindlusega loomapiinajaid liistule tõmbab. Ametisisene areng toimub, mõttetud vennikesed on lahti lastud ja järgmised ootavad juba käskkirja, uued saavad koolitust, aga see pole kaugeltki piisav. Ka Sillamäe kutsikatehase likvideerimisega ei saanud kohalik veterinaarkeskus hakkama kuniks Tiina võttis vägede juhtimise eile üle.
Antud lugu on üsna pika vinnaga, sest kaebused nii PTA-le, aga ka Loomapäästegrupile laekusid juba suvel. Reageerisime, aga tuppa ei saanud. Proua venitas kummi ja mängis meie kannatusel, mis lõpuks katkes. Loost saab õppida vaid üht – pole võimalik taoliste jätistega mõistev ja hea olla ning selga tuleb lennata kohe kogu seaduse rangusega.
Proua Leena, 55 aastane kutsikavabriku perenaine ei teadnud isegi koerte arvu, mis ta haisvas elamises ringi silkas. Pakkus, et kuskil seitsekümne ringis, aga naabritele jahus järjekindlalt viieteistkümnest. Näitasin neile korteris valitsevast olukorrast videojuppi ja nad olid šokis sõna otseses mõttes. Leena ei lasknud tuppa naabreidki, aga alumise korteri laest tilkuv kusi ja hingemattev hais koridoris, pani kahtlema neidki.
Leena oma jutu järgi kutsikate äriga ei tegele ja viimane kui üks koerake on Sillamäe tänavatelt üles korjatud ning võõraste inimeste poolt talle toodud. Proua oli kuraasi täis:
„Kas ma järgmisi ei tohigi enam vastu võtta kui tuuakse ja jätan nad külmal talvel tänavale surema?“
Kes just chihuahuat tahab, siis mingu Sillamäele – seal hulgub neid kümnete kaupa kodututena tänaval ringi ja saate lemmiku ilma hingehinda maksmata! Jutuks hea küll, aga eilne operatsioon Leenat rivist välja ei löönud. Alul päris ta millal koerad tagasi saab? Kuuldes aga, et mitte kunagi ja asi läheb kohtusse, siis teatanud ta lausa ülbelt:
„Tulge kuu aja pärast tagasi ja näete ise, et mul on siis sama palju koeri taas korteris! Te ei saavuta midagi!“
Taolisest kutsest on raske loobuda ja kindlasti läheme külla nii kuu, kahe kui kolme pärast. Lisaks leppisin naabritega kokku, et helistavad kohe kui uued koerad majja tuuakse. See pole okey ja loodetavasti näete seda piltidelt isegi. Väike ruum, mis ei vasta sanitaarnõuetele, poolnäljased ja väärarenguga loomad elu eest suures karjas võitlemas. Palju-palju väikseid puure, kus koerad oma sita ja kuse sisse sunnitutena uut suutäit ja ostjat ootavad. Ja see rõve hais, mis riietesse sekundiga imbub ning silmist vee välja toob.
Vaesed loomad, kes pole kordagi rohtu ega lund oma käppade all tundnud. Õnnetud hinged, kelle peale päike vaid läbi räpase akna paistab ning, kes pole kordagi sõõmu värsket õhku hinganud. „Leena on süüdi!“, karjuvad loomasõbrad. Lora puha! Ise olete süüdi, kes odavalt tõukoeralaadset tegelast tahate ja tema eest vaid sandikopikaid nõus maksma olete! Tänu teile see julm äri tegelikult püsti seisab! Punkt ja Aamen, millele pole võimalik vastu vaielda!
Chihuahuad tahavad sooja ja sestap sai veidi uhkem masin nende tarbeks ukse ette aetud. Kütsin enne soojaks, et pisikesed külma ei saaks. Kui „koerakoorem“ edukalt peale sai, täitus mu hing ometigi suure kurbusega – vähemalt kolm lähevad eutaneerimisele. Ma muidugi loodan, aga antud juhul vast võimatut. Nii kahju, et süda jättis löögigi vahele. Nii tigedaks teeb, et käed tõmbuvad rusikasse ja paneks sellele mölakale vastu vahtimist vaatamata sellele, et ta naine on! Siis saaks vähemalt asja eest ja päriselt “naisepeksjaks” ning üldse ei kahetseks! Minu kogemuse põhjal on taolise hõlptulu saajad ja kutsikavabrikute eestvedajad enamasti naisterahvad. Paraku see hoolimatus, julmus ja ükskõiksus, mida nad näitavad endast nõrgemate loomade suhtes on sõnulseletamatu ning taolist käitumist igapäevaelu kõikides aspektides “ohvri”-staatusesse tõstetud õrnadelt olevustelt ei oskaks justkui oodatagi.
Minuga on nii, et alati jään millegipärast nõrgema poolele. Antud juhul toovad pisara silmanurka kaks pisikest vesipäist koeralast, kelle eluke lõppeb ilmselt enne kui see alata jõudis. Ühel vaesekesel silm välja turritamas, koljud mõlemil veel „lahti.“ Kolmas, surmaeelikust koeraäri ohver aga tõmbleb ja rappub vahetpidamata. Kahtlusi terviserikkest ja väärarengust täheldasin veel nii mõnegi puhul, aga las ekspertarvamus jäägu ikkagi loomaarstidele. Nii-nii kahju ja ma vihkan täiega neid jätiseid tänu kellele see loomade sandistamine toimub. Ärge armu ja mõistmist minu poolt oodake!
Ligi viiskümmend koerakest viisime öösel Pärnu varjupaika. Tallinnas, Paljassaare varjukas lõpetasime Tiinaga täpselt kell pool viis hommikul. Olete näinud taolist riigiametnikku, kes sellist ületunni tasustamata tööd teeb? Mina küll mitte!
Allikas. Heiki Valner
