Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi emotsioonid enesest välja karjuda ebaõiglusega mitte iialgi harjuda nutta vaid valust, kui varba löön ära kuulda sosinat, mitte mõttetut kära vajuda unne kui väsimus kontides astuda püstipäi, mitte lonkides naeratust ka võõraga jagada siiralt oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt julgeda tunda nii kirge kui iha eksida, vabandada, väljendada viha justkui üks olla embuses armsamaga näha päikest ka hallide pilvede taga.
