Marilyn Jurman avameelselt alkoholisõltuvusest: oksendasin maomahlu ja lõpuks jäin WC põrandal magama…
Huvitavat
„Kui koroona algas, hakkasid alkoholikogused tohutult suurenema. Alguses rüüpasin pokaali veini, hiljem pudeli, ja sai avatud ka teine.“
Mõnel õhtul jõin väikese viskipudeli tühjaks ja seda kõike üksinda kodus, pere kõrvalt,“ tunnistab näitleja ja joogaõpetaja Marilyn Jurman.
„Jõin arvutis töötamise või raamatu kirjutamise kõrvale. Vahel kujutasin ette, et olen nagu „Seksi ja linna“ Carrie Bradshaw – suits ees, pokaal laual ja kirjutan kolumni.“
Marilyn Jurman on ka varem enda erinevatest sõltuvustest rääkinud. 2020. aasta aprillis kirjutas ta: „Räägin, kuidas ma 27aastaselt jätsin ma maha kaks sõltuvust – suitsetamise ja mehed. Või noh, pigem siis enda mustri täpselt samasugustesse, veidi katkistesse suhtesse kukkuda. Nagu ikka, selleks, et ma saaksin aru elu suuremast tähendusest, oli vaja mul põhjas ära käia.“
„Aasta on 2012. Suitsetades päevas kaks pakki sigarette, kakeldes igapäevaselt oma tollase mehega ja juues öösel üksinda igatsevalt köögiaknast välja vaadates rummi, veini ja muid alkohoolseid jooke, saabus ühel momendil õnneks siiski see tõdemus, et ma ei taha nii. Erinevatel inimestel on erinevad teed, aga minu teekond eeldas veidi mudas sompamist,“ tõdes Jurman.
„Algus oli tüüpiline – „Ah, ma teen vaid ühe suitsu päevas ja ega ma siis endale oma pakki ei osta.“ Kuid peagi oli kursavennalt pidevalt suitsu rottida nõme ja ostsin siiski oma paki ning varsti juba ei olnud hommikukohv päris sama, kui ei saanud samal ajal suitsu ette panna.“
„Kuid 27aastaselt pärast mu elu esimest joogatundi, kuhu mu sõbranna mind poolvägisi kohale vedas, muutus kõik totaalselt. Ma tulin joogaruumi uksest välja, panin endale loomulikult kohe suitsu ette ja korraga tundsin, et ma ei taha seda. Ma ei taha nii enam edasi elada. Ma ei taha olla suitsetaja, ma ei taha iga päev üksi köögis pooljoogisena nutta ja ma ei taha pidevalt mõelda, kas mu mees aeleb kusagil kellegi teisega ringi,“ avaldas naine.
„Tihti varem oli juhtunud nii, et kui ma olin vihastunud oma mehe peale, siis tundus parim kättemaks hakata tegelema suuremat sorti enesehävitamisega – suitsetada veel rohkem, pidutseda oksendamiseni ja suurest pohmellist hommikuti pizzat õgida. Ma ei tea, kas vanus oli selline või asi oli taas joogas, aga seekord ma tahtsin teha teisiti. Ükski mees (või naine või mis iganes) ei ole väärt seda, et iseennast õhku lasta.“
Allikas Õhtuleht