Kinnismõtte jälgedel
“Ühiskond on vallatud mõttest, et väikesed elus tehtavad muutused, sh kindlal ajal teatud toidu söömine vähendab haigusriske ja kehakaalu ning parandab tervist ja tuju. Need ei toetu aga tihti faktidele. Kui inimesed ei söö just kahjulikke mikroobe, pliid ja elavhõbedat ning saavad päevas piisavalt toitaineid, on väga raske välja selgitada, mis meile hästi mõjub,” nentis David Allison, Indiana Ülikooli biostatistik ja ülekaalulisuse uurija. Hommikusöögile lisab tema sõnul maagilisust selle seos lääne kultuuriruumis vooruslike omaduste, nagu vara tõusmisega.
“Soovitus süüa iga päev hommikusööki on võrreldes rida-realt toitumisjuhiste järgmisega küllaltki keerukas. Sain kasvõi pärast oma hiljutist tööd sõpradelt ja kolleegidelt hulga kirju, milles nad teatasid kavatsusest seda uuesti tegema hakata,” meenutas Wei Bao, Iowa Ülikooli tervishoiukolledži epidemioloogiadotsent.
Huvi on mõistetav. Värskes uuringus leidis Bao, et mitte kunagi hommikusööki söövad inimesed surid 87 protsenti tõenäolisemalt südamehaigustesse, kui seda iga päev teinud uurimisalused.
Lisaks ilmus peaaegu samaaegselt teine samateemaline töö. Hommikusöögi vahele jätnud ja vahetult enne uinumist õhtusööki söönud inimesed surid pärast südamerabanduse üleelamist teistest 4–5 korda sagedamini. Mitmete ajakirjandusväljaannete tõlgenduse kohaselt võib kergitada hommikusöögi söömata jätmine südamehaiguste ja infarktiriski ning isegi tappa.
“Seda ei saa meie tulemuste põhjal üldse väita. Terve elanikkonna kohta midagi ütlemiseks on vaja meil pikki ja kalleid katseid. Vaatluslike uuringute põhjal saame teha täpsemaid oletusi, mis võib aidata meil neid paremini kavandada,” rõhutas Marcos Ferreira Minicucci, kes keskendus oma töös infarkti üleelanute suremusele. São Paulo Osariigiülikooli epidemioloog lisas, et uuringus osales vaid 113 inimest. Neist ei söönud hommikusööki ligi 60 protsenti. Kokku suri ühe kuu jooksul vaid kuus inimest.
Wei Bao uuring oli laiahaardelisem. Selle raames jälgiti 6550 uurimisaluse elukäiku 17–23 aasta vältel. Neist ei söönud mitte kunagi hommikusööki 334. “Ma tean, et nende 87 protsenti suurem risk haigestuda südamehaigustesse tundub ekstreemne, aga sama äärmuslik on 20 aastat hommikusöögist hoidumine. Neil võisid olla selleks väga erilised põhjused, näiteks mõni teine haigus,” selgitas epidemioloog. Bao lisas, et vaid nende uuringu põhjal oleks toitumissoovituste jagamine pehmelt öeldes vale.
Toitumisteaduse võlud ja vaevad
Suurem osa toitumisteaduse vallas avaldatud uuringutest nagu ka Bao hiljutine töö on epidemioloogilised. Ühte inimrühma jälgitakse pikema aja jooksul. Selle käigus üritatakse välja selgitada, milline mõju on ühte või teist sorti käitumisel. Erinevate näitajate, näiteks hommikusöögi söömise ja kehakaalu vahel nähtavad seosed on aga korrelatsioonid.
Need ei ütle midagi seoste põhjuslikkuse kohta. Näiteks võivad hommikusööki mitte söövad inimesed sagedamini suitsetada või nende genoomis võib leiduda rohkem haigusega seotud geenivariante. Selle tulemusel võibki paista, et hommikusöögist hoidumine kahjustab tervist.
“Taolised uuringud pole väärtusetud. Need on huvitavad ja tähtsad, kuid juba olemuslikult pole võimalik arvestada neis kõigi muutujatega. Eeskätt tulevad neis välja seosed, mida võiks hiljem paremini kontrollitud katsetes proovile panna. Paraku eksisteerib selle kõrval alati risk, et tulemuste valel serveerimisel lõppeb see sensatsiooniga,” märkis Flavia Cicuttini.
Selle aasta jaanuaris ilmunud meta-analüüsis võttis Melbourne’is asuva Monashi Ülikooli kliinilise epidemioloogia professor ette kõik eelnevad tööd, mis lahkasid hommikusöögi söömisega seostatavat kaalukaotust. Epidemioloogilistes uuringutes ilmnes kahe vahel tõesti seos.
Teadlaste ja arstide järelvalve all tehtud katsetes nähtu põhjal aga hommikusöögi söömine siiski kehakaalu ei langetanud. Kokku tarbisid 930 uurimisalust päevas keskmiselt 260 kilokalorit rohkem ja olid katsete lõpuks 0,44 kilo raskemad. “Kalor on kalor ja toidukülluses elavas maailmas on tulemused ainult loomulikud,” sõnas professor. Järeldusega lõi ta kirstunaela aastaid teadlaste ja arstide korratud ideesse.
David Allison märkis, et avalikkusele toitumissoovituste jagamine on tervitatav ka puudulike teadmiste korral. “Seda tehes peame aga sagedamini tunnistama, kui tõendid on nõrgad. Peame seda silmas pidama ka epidemioloogiliste uuringute puhul. Neid väärkasutatakse, tõlgendatakse valesti ja mõnikord pole need enam üldse vajalikud,” laiendas dekaan.
Viimane peab tema sõnul paika ülekaalulisuse ja hommikusöögi seoste uurimisel. Teadlastel on juba 20 aastat piisavalt ideid, mida panna proovile põhjalikes juhuslikustatud kliinilistes katsetes.
Teadlaskond on jagunenud epidemioloogiliste uuringute väärtuslikkuse osas kaheks, nentis Allison. Neist ühed peavad eriti toitumisteadust pea täiesti väärtusetuks ja korrumpeerunuks. Näiteks viitas Stanfordi Ülikooli tuntud statistik ja meditsiiniteadlane John Ionnaidis, et sõltuvalt toidust on kõrgema või madalama suremusega seostatud praktiliselt kõiki toidugruppe. Näiteks näib suremust vähendavat 15 protsendi võrra nii päevas 12 pähkli söömine kui ka kolme tassi kohvi joomine. Teiste arvates pole aga reformideks mingit põhjust.
Hommikusöögi võimalikud kasud:
Aastate vältel on seostatud regulaarselt hommikusöögi söömisega mitmeid kasulikke tervisemõjusid. Seda tegevad lapsed saavad koolis paremaid hindeid, täiskasvanutel on väiksem diabeedirisk ning nad haigestuvad harvem südame-veresoonkonna haigustesse. Taaskord on nähtud aga selliseid seoseid enamasti vaid epidemioloogilistes uuringutes, märkis Cicuttini. Samuti on hommikusöögi menüü sageli päeva teistest toidukordadest tervislikum ja kvaliteetsem. Pole teada, kas sama toidu hiljem söömisel oleks samasugune kasulik mõju.
Vaimne võimekus
Näiteks võttis Milano Ülikooli epidemioloog Valeria Edefonti kolleegidega mõne aasta eest ette kõik uurimused, mis lahkasid hommikusöögi ja vaimse soorituse vahelisi seoseid. Kokku jäi neist sõelale 15. “Üheste järelduste tegemiseks nappis teadustöid, need polnud väga hästi võrreldavad ja uuringud olid lühiajalised. Neist suuremas osas ei mõeldud ka selle peale, et tulemusi võisid mõjutada teised asjaolud,” nentis Edefonti.
Hüpoteesi kinnitamiseks, et päeva alguses enam kui viiendiku kalorite kätte saamine parandab järjepidevalt vaimset sooritusvõimet, läheb tarvis rohkemat. Epidemioloog lisas, et vähemalt mõnede uuringute põhjal tuleb pärast sööki veresuhkru madalam tõus, kui kavas on lahendada vaimset pingutust nõudvaid ülesandeid. Selleks tuleb süüa näiteks puu- ja juurvilju, kaunvilju ning täisteratooteid.
Otseselt kooliga seotud uurimustele keskendunud teadlased nägid hommikusööki mõneti positiivsemas valguses. Alexa Hoyland Leedsi Ülikoolist leidis kolleegidega 45 eelnevalt avaldatud uuringu põhjal, et hommikusöögi söömine on kasulikum kui selle vahele jätmine. Kasulik mõju paistis silma eeskätt nende laste puhul, kelle toitumine polnud varem tasakaalustatud või ei saanud nad muidu kõiki toitaineid. Märgata võis ka akadeemilise võimekuse paranemist. Osaliselt võis taanduda see tõdemusele, et lapsed ja teismelised käisid sekkumismeetmete mõjul lihtsalt rohkem koolis.
Diabeedirisk
Suurem osa kõrgenenud diabeediriski ja hommikusöögi vahele jätmist seostatavatest uuringutest on vaatluslikud. Kokku pea 100 000 inimest ja 5000 diabeetikut hõlmanud uuringud võttis möödunud aastal ette Saksamaa diabeedikeskuse teadlase Sabrina Schlesingeri töörühm. Nädalas pidevalt 4–5 päeval hommikusöögi vahele jätnud inimeste diabeedirisk oli 55 protsenti kõrgem.
Autorid kahtlustasid, et vahe oli tingitud osaliselt uurimisaluste kehakaalust ja täisväärtuslikumast toidusedelist. Samas nentisid nad analüüsi põhjal, et teadlaskond pole avaldanud ilmselt kõiki negatiivsele tulemusele jõudnud uuringute tulemusi.
Südame-veresoonkonna haigused
Ameerika Südamearstide Liidu ülevaate põhjal seostub hommikusöögi vahele jätmine epidemioloogilistes kehvema südame-veresoonkonna tervisega. Taaskord näib mängivat võtmerolli ülekaalulisus. “Läbilõikeuuringute põhjal võib mängida hommikusöögi söömine südame- ja ainevahetushäirete ennetamisel olulist rolli,” järeldatakse artiklis. Samas oli aastaks 2017 avaldatud vaid kaks uuringut, mis jälgisid riski südamehaiguste riski muutumist pikema aja jooksul. Hommikusöögi tavaliselt vahelejätnute haigestumisrisk ligikaudu veerandi võrra kõrgem.
“Epidemioloogilised uuringud räägivad meile üht ja seostavad ebaregulaarseid söögikordi kõrgevererõhu ja südamehaigustega. Kliinilised uuringud täpselt samu järeldusi ei toeta ja neis on jõutud vastuoluliste tulemusteni,” nentis Marcos Ferreira Minicucci. Katsete põhjal pole oluline sedavõrd hommikusöögi kui sellise söömine, vaid sellega kaasnevalt regulaarsemaks muutunud söögikorrad.
Süüa või siis mitte süüa?
Flavia Cicuttini viitas, et ajanappuses arstidele ja oma tervisest huvitatud inimestele võib olla lihtsate “tee seda või teist” soovituste andmine kütkestav idee. Pärismaailmas tuleks kaaluda otsust iga kord põhjalikumalt, seda eriti kõrgema kehamassiindeksi korral.
Sarnaselt hoiatas kõigile inimestele ühetaoliste soovituste andmise eest David Allison. “Saame praegu küllaltki kindlalt öelda, et kui inimesed söövad päeva jooksul täpselt sama palju ja täpselt sama toitu, on kasulikum teha seda varem kui hiljem. Mis ülejäänusse puutub, siis pole lugu veel praegu sedavõrd selge. Praeguste tõendite valguses pole ka midagi hullu, inimesed tunnevad, et see pole nende jaoks või et see mõnikord vahele jääb,” lisas biostatistik.
“Saame praeguseks öelda, et hommikusöögi söömine ei tee midagi hullu. Isiklikult usun, et see võiks olla osa tervislikust elustiilist, kuid seda ei pea ületähtsustama,” sõnas Wei Bao.
“Teadlastena peame silmas pidama, et tulemuste ja riskidega liialdamisel oleme me sageli selles kaasosalised. Ajakirjanikel on kiire ja neil puudub sageli erialane ettevalmistus. Kui meie ülikooli pressiteenistusest midagi kahtlast läbi laseme, miks peaks ülejäänud maailm selle paikapidavuses kahtlema,” küsis Allison retooriliselt.
