„Kas vägivald on põhjus või tagajärg? Ma usun, et me kõik vastaksime, ta on nii üht kui teist. Nii vägivallatseja kui ka ohvri roll hakkab kasvama varasest lapsepõlvest,“ nentis sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.
Tänavu tehtud üle-Euroopaline uuring räägib Eestist jälle nukrates värvides – Eestis on teiste riikidega võrreldes rohkem füüsilist vägivalda ja kõige sagedamini on ohvriks pereliige. 2020. aastal teavitati Politsei- ja Piirivalveametit enam kui 16 300 perevägivalla juhtumist.
Teisipäeval alanud lähisuhtevägivalla-teemalisel konverentsil tõdes Riisalo, et vägivallaga kokku puutumine mõjutab eri vanuses inimesi tihti vägagi rängalt.
„Milline on lapsepõlvekogemus, milline on vanema toetav roll? See mõjutab inimese elu palju. Näiteks, kui laps kasvab vägivaldses keskkonnas ja näeb vägivalda pealt või kui vanem on ambivalentne ja laps ei tea kunagi, milline on vanema reaktsioon. Samas situatsioonis temast justkui ei sõltu midagi. Aga vanema reaktsioon on erinev, kord lahke, kord jälle jõuline ja vägivaldne,“ kirjeldas minister.
„Sealt hakkab pall tasapisi veerema ja me ei tea ette, mis kellestki saab: kas vägivallatseja või hoopis ohver. Aga tagajärjed on valusad, need on füüsiliselt ja vaimselt tunda. Ja need tagajärjed annavad meile tööd, mida me tegelikult tegema ei peaks. Seda probleemi ei peaks olema.“
Vägivald jääb sageli kõrvaltvaatajale märkamatuks
Riisalo sõnul ei tunne tavalised inimesed, tihti ka antud probleemiga tegelevad spetsialistid, tihti vägivalda ära.
„Kui me oleme oma töökollektiivis, kui me kõnnime linnas ringi, sõidame trammis või bussis, siis me e tegelikult ei tea, kes meist mööduvad või kes istuvad meie vastas – milline on nende igapäevaelu. Kas ta läheb koju vastu tahtmist hirmuga, et mis täna ees ootab? Kas rahulik õhtu pere ja lastega? Või on elukaaslane tulnud selles teises meeleolus, mida kogu pere hirmuga ootab?“ küsis ta.
Enam kui poolteist aastat väldanud koroonaviiruse aeg on probleemile ministri sõnul veel ühe „vindi“ peale keeranud.
„Pered on olnud pikki perioode, kuude kaupa, koos koduseinte vahele surutud ja mitte tavapäraselt, vaid hoopis uues rollis ja olukorras, kus lapsevanemad on pidanud olema õpetajad, kokad, psühholoogid, aga jätkama samaaegselt oma igapäevast tööd,“ selgitas Signe Riisalo.
„See ei ole olnud kerge ja me tegelikult ei tea, millised need kaugemale ulatuvad tagajärjed ja psühholoogilised muutused inimeses on, aga nende mõju ulatub ka ettepoole tulevikku. Sellepärast me peame jätkama, peame märkama, peame abistama, peame olema ise tugevamad, rohkem valmis. Ja seda kõikidel rinnetel.“
Perevägivallast ei ole sotsiaalkaitseministri hinnangul kunagi liiga palju võimalik rääkida. Sellest tuleb tema arvates hakata rääkima juba koolieas lastele ja noortele, et nad mõistaksid, et võib-olla see, mis nende kodus toimub, ei ole teiste kodudes samamoodi.
„Vägivald, eriti perevägivald on hästi varjatud. Sellega seonduvad erinevad stigmad, süütunne ja häbi. Süü ja häbitunne on ka need, mis ei lase meil tegelikult probleemi kogu suurust näha numbrites ja statistikas,“ sõnas Riisalo, viidates asjaolule, et oletatavasti jääb palju vägivalla ohvreid abita, kuna nad ei julge ühel või teisel põhjusel abi ja toe saamiseks kellegi poole pöörduda.
Vägivalla ohver jääb tihti vägivalla nõiaringi kinni
“Kõik vägivald, mis inimeste vahel peres toimub, on lähisuhtevägivald. On väga suure hulga inimeste kogemus olla lähisuhtevägivalla ohver. Ja siin ei ole mitte ainult naised, ka üks kümnest mehest kogeb seda,” ütles lastepsühhiaater Anne Kleinberg.
“Nendes peredes on ka otsene vägivald lapse suhtes väga tavaline, ehk et kui kuskil on vägivalda, mõtle alati sellele, et seal läheduses on veel selle erinevaid variante, sest tihti on see ainult jäämäe tipp, mida sa näed või oled sel päeval kuulnud,” nentis ta.
Kleinbergi sõnul on tehtud mastaapseid uuringuid vägivalla ohvrite kohta, mis kinnitavad, et kui inimene on lapsena vägivalda kogenud, siis tõenäosus, et temast saab ise vägivallatseja või vägivalla ohver.
“Lähisuhtevägivald hakkab last mõjutama juba ema raseduse käigus ja hiljem tekib lastel mitte ainult posttraumaatiline stressihäire vaid tekib depressioon, ärevushäired, käitumishäired, õpiraskused ja kuni sinnamaani välja, et kui sul on geneetiline soodumus skisofreeniaks, siis suure stressi korral võib see vallanduda,” lisas psühhiaater.
Vägivallast tingitud stressiolukord pidurdab oluliselt vaimseid võimeid
“Inimene on loomupäraselt väga paljude heade omadustega, üks hea omadus on see, et ta üritab uskuda alati parima, mis tähendab seda, et ka oma lähisuhetesse tuleme me ootusega, et see midagi toredat, midagi, mis toetab, aitab meid ja midagi, mis aitab meil inimesena areneda, sõnas kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Kaia Kastepõld-Tõrs.”Lähisuhtevägivald on ilmselgelt olukord, mis, mis kõike seda ootust eirab ja lõhub.”
Lähisuhtevägivalla ohvrite puhul on Tõrsi sõnul tavapärane see, et tugev häiritus peidetakse nii-öelda enda sisse ära, aga see hakkab oluliselt mõjutama inimese vaimseid võimeid, eriti just laste puhul.
“Kui inimene toimetab nii-öelda ellujäämisrežiimil, mida see kõrgenenud ohuolukorras või ohuseisundis olemine sisuliselt tähendab, siis automaatselt tähendab see ka seda, et, ta ei ole valmis sellel hetkel õppima uusi asju, keskenduma, uurima ja nii edasi,” selgitas ta.
Kõigile võrdselt sobivaid lahendusi pole
Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Airi Mitendorf leiab, et vägivallaküsimustega tuleks hakata tegelema läbi põhjaliku valdkondade-ülese koostöö, kuna lihtsaid ja kõigile ühtselt sobivaid toimivaid standardlahendusi pole ega saagi olemas olla.
„Me peame nõustuma kõigepealt sellega, et me oleme sellises ajastus, mis on järjest mitmekesisem. Ehk siis jõuame sinna, kus lihtsaid lahendusi, ühekülgseid lahendusi, kõikidel sobivaid lahendusi ei ole,“ ütles Mitendorf.
„See keskkond, milles me elame, on väga mitmekesine, inimesed elavad järjest kauem. Me näeme ja kogeme seda, kuidas järjest rohkem inimesi tegelikult elavad juba lapseeast vaimse tervise raskustega. See tähendab ka seda, et inimesed, keda me aitame igapäevaelus, on väga mitmekesised.“
Mitendorfi hinnangul on ühiskonnas ja ka erialaspetsialistide tasemel palju diskussioone, kus kohtuvad „meie ja nemad“.
Ühiskonna ja erialaspetsialistide mõtteviis peab muutuma
„Me näeme seda erialade vahel, kus on palju vastandumist, üksteisele näpuga näitamist, kes justkui ei tee piisavalt. Ja just sellisel viisil me tegelikult piirame võimalusi inimesi aidata,“ lausus Mitendorf.
„On vaja teistsugust mõtteviisi. On vaja mõtteviisi, mis ühendab ja aktsepteerib seda keerukust. Mis ühendab ja ei katkesta ning arvestab seda, et inimeste raskused paigutuvadki erinevates elu erinevatesse eluvaldkondadesse ja, püüab vaadata tervikut. Ehk siis läheneb juba teadmisega, et see lugu on keerulisem, kui esmapilgul paistab,“ leidis ta.
Mõtteviisi muutus eeldab tema sõnul erialaste ülest koostööd, mitte vaid erialade vahelist teadmiste ja kogemuste vahetust. „See tähendab, et me koos erinevate spetsialistidega loome uut teadmist just selle pere jaoks. Paneme oma erialateadmised kokku ja vaatame, mis siit edasi saab. Kuidas siit edasi saab minna, ehk siis looma ühiselt uusi teadmisi. Täna me näeme, et koos tegutsemine päädib pigem info vahetamisega.“
„Meil on tõesti vaja liikuda erialade vahelisest vastandumisest ühisele tegutsemisele. Täna on vaja vaadata oma eriala piiridest välja ja otsida uusi innovatiivseid lahendusi, et me ei oleks kättesaamatud nendele naistele ja tüdrukutele-poistele ja meestele, kes õigel hetkel meie abi vajavad,“ sõnas Airi Mitendorf.
