“Ma olin just koju jõudnud, mu naine kattis lauda õhtusöögiks. Ma võtsin ta käest ja ütlesin talle: “Ma pean sulle midagi rääkima.”
Ta istus ja hakkas sööma, ilma sõnagi lausumata.
Ma nägin valu ta silmis. Korraga ei suutnud ma midagi öelda. Aga ma pidin ju ometi ütlema seda, mis mul südamel oli. Ma tahtsin lahutust. Ma hakkasin rahulikult rääkima. Naine kuulas mind ja küsis vaid: “Miks ometi? ”
Ma ei osanud midagi vastata talle. Ta vihastas ja karjus: ” Sa pole isegi mingi mees!”
Sellel õhtul me enam teineteisega ei rääkinud. Naine nuttis. Ma teadsin, et ta tahtis teada saada, mis meie abieluga ometi juhtunud oli. Aga ma ei osanud talle midagi öelda, ma armastasin kedagi teist. Ma ei armastanud enam oma naist. Mul oli temast ainult kahju.
Tundes end meeletult süüdi, tegin ma talle teatavaks oma lahutuse tingimused. Mul oli kavatsus jätta talle maja ja auto. Naine heitis pilgu mu koostatud paberitele ja rebis selle siis puruks.
Ma olin elanud selle naisega kümme aastat oma elust ja mul oli tunne, nagu oleks ta muutunud võõraks. Mul oli kahju sellest, et ta kogu selle aja oli minu peale raisanud aga ma ei saanud ju midagi parata, ma armastasin liiga palju seda teist naist.
Korraga hakkas ta minu ees kõvasti nutma, ma olin seda oodanud. Minu jaoks oli see mingil määral vabastus.
See lahutuse lugu oli mind painanud juba mitu nädalat. Nüüd olin ma oma otsuses kindel ja ei tahtnud sellest taganeda.
Järgmisel õhtul jõudsin ma koju hilja ja leidsin naise laua tagant kirjutamas. Ma ei söönud ja läksin kohe magama. Ma olin väsinud sellest pikast päevast, mille ma olin selle teise naisega veetnud.
Öösel ärgates märkasin, et naine ikka laua taga istub ja kirjutab. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, keerasin teise külje ja magasin edasi.
Hommikul esitas ta mulle oma lahutuse tingimused. Ta ei tahtnud minult mitte midagi , soovis vaid ühte kuud järelemõtlemiseks.
Ja tema soov oli, et selle kuu jooksul peame me jätkama kooselu, nii nagu enne. Tehes kõik võimaliku, et kõik normaalne oleks ja seda meie poja pärast, kes kuu lõpus pidi eksamile minema. Naise soov oli, et me säästaksime poega ja ei koormaks teda oma lõhki läinud abielu probleemidega.
Mulle see sobis. Ent ta lisas veel ühe soovi. Ta soov oli, et nii, nagu ma olin teda kandnud süles üle magamistoa läve meie pulmaööl, viiksin ma teda süles kogu järelejäänud kuu jooksul igal hommikul magamistoast välisukseni. Ma kehitasin õlgu, pidades seda veidruseks. Aga ma nõustusin, olin ju mina süüdi, et me sinnamaani olime jõudnud.
Mul polnud oma naisega füüsilist kontakti sellest ajast saadik, kui ma olin hakanud mõtlema lahutusele.
Sellepärast, kui ma ta esimesel õhtul sülle võtsin, olime me mõlemad üsna kohmetud. Meie poeg plaksutas meie selja taga, olles õnnelik, et issi kannab emmet kätel. Ta sõnad tegid mulle haiget. Ma kandsin naist magamistoast läbi suure toa, kuni esikuni. Kõik kokku umbes 10 meetrit. Naine toetas oma pea mu õlale ja sosistas: “Ära räägi lapsele lahutusest.”
Ma noogutasin ja tundsin end räbalalt. Ma avasin ukse ja panin ta maha. Ta jooksis bussi peale ja mina läksin tööle.
Teisel päeval läks kõik juba kergemini. Tundsin naise keha enda vastas. Ma tundsin, kui kerge ta on. Ja märkasin endalegi üllatuseks, et tegelikult polnud ma oma naist juba ammu korralikult vaadanud. Ma panin tähele, et ta polnud enam nii noor.
Tal olid väikesed kortsukesed näol ja ta juustes oli halle karvu. Meie abielu oli temale ilmselt jälje jätnud. Ma tundsin end süüdi.
Neljandal päeval tundsin ma intiimsust meie vahele tagasi tulemas. See naine oli mulle kinkinud kümme aastat oma elust!
Viiendal ja kuuendal päeval tundsin ma seda intiimset lähedust veelgi kasvamas. Ma ei rääkinud sellest sellele teisele naisele. Mul oli aja möödudes palju lihtsam oma naist süles kanda.
Võib-olla oli see see töö ise, mis mind iga päev tugevamaks muutis?
Ühel hommikul, kui ta magamistoas endale riideid valis, kuulsin teda sosistamas, et kõik ta riided olid muutunud liiga suureks.
Korraga ma märkasin, et ta oli kõhnaks jäänud ja see oligi põhjuseks, miks ta mu süles nii kergena tundus.
See tegi mulle haiget. Ta pidi palju kannatama oma südames ja hinges. Ma ohkasin.
Meie poeg tuli samal hetkel ja hüüdis: ” Issi, sa pead emme välja viima süles, ära unusta!” Tema jaoks oli see päeva oluliseks osaks muutunud. Mu naine kallistas teda.
Ma keerasin pilgu ära. Sest ma ei teadnud enam, mida ma õieti tahan. Kõik oli mu peas segamini.
Ma võtsin naise sülle ja viisin ta läbi suure toa esikusse. Naine pani käed mu kaela ümber. Ma surisn teda enda vastu, see oli nagu meie pulmapäeval. Aga ta kõhnus tekitas mulle muret.
Kui ma ta viimasel päeval sülle võtsin ei suutnud ma õieti kõndida. Poeg oli juba kooli läinud.
Ma hoidsin naist tugevalt enda vastas ja mu peas oli segadus.
Ma läksin kontorisse selleks, et helistada sellele teisele naisele ja talle öelda, et ma olen otsustanud oma abielu jätkata. Ma ei taha lahutada.
Mu abielu oli muutunud rutiinseks aga armastus oli ikkagi alles. Ma tundsin, et ma tahan eladaoa naise kõrval ja teda toetada.
Ma läksin lillepoodi ja ostsin oma naisele suure lillekimbu, kuhu ma kirjutasin kaardile: ” Ma kannan sind süles iga päev, kuni surm meid lahutab.”
Ma jõudsin peale lõunal koju, lilled käes ja jooksin trepist üles.
See, mis edasi juhtus, oli hirmus. Ma leidsin oma naise surnuna voodist.
Ma ei teadnud, et ta oli võidelnud raske haiguse vastu juba kuid, niivõrd hõivatud olin ma olnud omaenda isikliku õnne tagaajamisega. Mu naine teadis oma haigusest aga ta tahtis mind ja meie poega säästa. Vähemalt meie poja ees olin ma eeskujulik ja armastav issi tema emale.
Kõige väiksemad pisiasjad on need, mis tegelikult loevad. Kõik ülejäänu: raha, auto, maja, kõik see on hea aga sellega ei saa osta õnne ega armastust.
Sellepärast leidke aega, et olla nendega koos, keda te armastate ja ärge unustage väikeseid pisiasju, mis muudavad teid teineteisele lähedasemaks. Lahendage oma probleemid, rääkige omavahel ja olge õnnelikud.
