KRISTINA KALLAS: PRESIDENDIVALIMISTE KORD VAJAB SIISKI MUUTMIST
Presidendivalimisteni on jäänud napilt kaks kuud ja riigikogu erakonnad ühe erandiga ei ole välja käinud ühtegi konkreetset võimaliku kandidaadi nime, rääkimata kandidaatide esitamisest.
Erakonnad on presidendi valimisega hädas, sest poliitiliste jõudude lõhed riigikogus on tugevad ja kõik matemaatiliselt võimalikud koalitsioonid samal ajal väga haprad.
Keskerakonna vorst
Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid suudaksid üsna kiiresti kokku leppida ühises kandidaadis, kuid kaalukeeleks osutub siin Keskerakond, kes teab vägagi hästi, et see on kauplemise koht. Vorst vorsti vastu, nagu eelmises valitsuskoalitsioonis kombeks oli. Millist vorsti Keskerakond saada soovib, leppides Reformierakonna soositud presidendikandidaadiga, teab vaid Jüri Ratas.
Ka EKRE ja tagasivalitud esimehega Isamaa suudaksid ilmselt sama kiiresti ühises kandidaadis kokku leppida ja kaalukeeleks osutub jällegi Keskerakond. Kes saab taas kaubelda, näiteks uue koalitsiooni ja peaministri kohaga. Seda viimast teab ka Kaja Kallas ja seetõttu ei survesta Keskerakonda jõuliselt.
Kui Kaja Kallas soovib oma lubadust täita ja valida presidendi juba riigikogus, peab ta leidma kandidaadi, kes sobib Keskerakonnale ja sotsiaaldemokraatidele. Ja nii need otsingud kestavad.
„Väga halb tagatubade kokkuleppemäng,“ ütlevad mõned vaatlejad. „Rahvast peetakse lolliks ega usaldata isegi presidenti valima,“ kritiseerib süsteemi EKRE. Kuid lähtuvalt parlamentaarse riigi loogikast peabki presidendi valimine olema erakondadele ebamugav ja keeruline. Riigipead ei saa valida ükski erakond oma soovi järgi ega isegi mitte koalitsioon oma häälteenamusega, vaid teda peab toetama vähemalt osa opositsioonist. See on asja tuum ja see mõte sunnibki pidama pikki läbirääkimisi ja otsima kokkulepet.
Tuleb leida kandidaat, kellega on nõus võimalikult suur hulk erakondi. Presidendi ülesandeid silmas pidades ongi Eestile parim selline kandidaat, kes saab riigikogus 2/3 rahvasaadikute toetuse. Eelmisel, 2016. aastal konsensust keegi otsida ei soovinud ja kõik erakonnad otsustasid minna oma kandidaatidega tegema hoopis erakondlikku valmiskampaaniat ning me teame, millega see lõppes.
Põhiseaduslik assamblee pidas presidendi valimiste teemal pikki arutelusid. Laual oli nii otsevalimine ja ka ainult valimiskogus valimine. Lõpuks pooldas assamblee vabariigi presidendi valimist riigikogus, mida tingis ka toonane reaalpoliitiline olukord – üksnes valimiskogu kätte ei tahetud presidendi valimist jätta, sest ei soovitud, et riigipea valimistel osaleksid kaudselt mittekodanikud, kes on osalenud volikogude valimistel. Põhiseaduse mõtte kohaselt kuulub prioriteet presidendi valimisel riigikogule ja alles siis rakendatakse valimiskogu.
Aga rahvas?
Aga miks ei võiks rahvas otse presidenti valida? Sellel samal põhjusel, miks on vaja riigikogus nii laiapõhjalist toetust võimalikule kandidaadile: enamushäältega presidendi valimine oleks liiga lihtne ühele või teisele erakonnale, kelle kandidaat osutuks hea ja raharohke kampaania puhul valituks, kuid kelle taga ei ole suurimat võimalikku laia toetust. Kampaaniate tegemine on infotehnoloogia ajastul muutunud ülimalt professionaalseks manipuleerimise teaduseks ning näiteid sellest, kuidas valituks on osutunud ebaprofessionaalsed ja ametiga mitte hakkamasaavad, kuid populistliku kampaania teinud presidendid, leiab Eestile lähedalt ja kaugelt.
Lisan sellele veel ka põhjuse, et presidendi otsevalimisega tekib risk, et ühel hetkel on nii peaministri kui ka presidendi amet ühe erakonna käes (vaadake Poola poole), mis loob soodsa pinnasse autoritaarseteks otsusteks ja nõrgestab demokraatiat. President ei ole sel juhul enam poliitiliste jõudude tasakaalustaja ja n-ö vahendaja, ta on koalitsiooni esindusnägu ja tema poliitika jõustaja. Ja lõpuks, presidendi otsevalimise sisseviimisel tuleb arvestada, et selliselt saab riigipea tugeva mandaadi, mille kasutamiseks tal on õigusi aga vähe. See võib kaasa tuua rahva pettumise ja ka riigiõiguslikke probleeme, kui presidendil tekib kiusatus siiski oma volitustest mööda minna ja rahvalt saadud ootusi täitma asuda.
Kuid võttes arvesse kõiki ülal esitatud argumente, vajab presidendi valimiste kord Eestis siiski muutmist. Kõik erakonnad lubasid muudatused sisse viia pärast 2016. aasta valimistsirkust, kuid see lubadus kas ununes kiiresti või tulid järjekordsed presidendivalimised vastu liiga ruttu. Küsimus on, mida tuleks muuta. Kas seda, et igal juhul peab president saama valitud valimiskogus ja selleks tuleb muuta valimise korda valimiskogus? See paistis ka erakondade peamine eelistus olevat. Kuid on ka variant, et kui presidenti ei suuda ära valida ka valimiskogu, siis läheb järjekord rahva, mitte riigikogu kätte. Rahvas saab presidendi valida lõpuks olukorras, kus erakonnad ei ole suutnud kahel korral omavahel kokku leppida. Küsimus ei ole selles, et liimida kokku ettepanekud valimisprotsessi peenhäälestamisest ja otsevalimistest, vaid panna kolmanda vooruga kõik erakonnad surve alla, et nad siiski kokkuleppe saavutaksid.
President on olemas
Ja lõpuks, mida siis praegu tegema peaks? Valitsus ja riigikogu peaks praegu tegelema sügisel taas saabuva koroonaepideemia laineks ettevalmistumisega, sest eelmine suvi puhati raisku. Meil on praegu ametis väga hea president, kes on näidanud ennast kriitilistel hetkedel poliitiliste jõudude tasakaalustajana isegi siis, kui osale poliitikutele oli see äärmiselt ebamugav. Aga pidigi olema! Ta on esindanud Eestit suurepäraselt ja kujundanud meie riigi mainet hetkedel, kui see oli üsna küsitav meie liitlaste silmis. Ta on tark, visioonikas ja oskab vaadata kaugele tulevikku. Tuleb leida kokkulepe riigikogus ja valida Kersti Kaljulaid Eestit väärikalt esindama ka järgmiseks ametiajaks. Meil ei ole mingit vajadust ega põhjust tegelda presidendivalimiste tagatubadega. Meil on olemas hea president.
“On ka variant, et kui presidenti ei suuda ära valida ka valimiskogu, siis läheb järjekord rahva, mitte riigikogu kätte.”
