Lapsena on seksuaalselt väärkoheldud iga kuuendat inimest
Iga kuues täiskasvanu on lapsena tajunud mingit sorti seksuaalset väärkohtlemist, kõige sagedamini tähendas see seda, et täiskasvanud inimene paljastas lastele vastu nende tahtmist oma suguelundeid, selgus sotsiaalkindlustusameti tellitud uuringust.
Veebi teel toimunud küsitlusele vastas kokku 2050 inimest vanuses 15-74 eluaastat ning piisava esindatuse tõttu soo, vanuse, rahvuse ja piirkonna lõikes on võimalik tulemused üle kanda eesti elanikele tervikuna.
Iga kuues küsitlusele vastanutest oli kogenud vähemalt ühe seksuaalse väärkohtlemise vormi. Kõige sagedamini oli kogetud seda, et täiskasvanud inimene paljastas vastu nende tahtmist lastele oma suguelundeid. “Samuti kümme protsenti vastanutest on kogenud, et mõni täiskasvanu on puudutanud nende privaatseid kehaosasid vastu nende tahtmist. Kuus protsenti tõi välja, et mõni täiskasvanu on püüdnud neid seksuaalvahekorda sundida,” kirjeldas uuringu tulemusi Ohvriabis lähisuhtevägivalla teemaga tegelev Virve Kass.
“Kui mõtleme kui suur kogus inimesi see on, siis see on 55 000 inimest meie seast, kel on lapsepõlvest kogemus sellega, et täiskasvanud inimene üritas neid seksuaalvahekorda sundida,” rõhutas Kass.
Uuringust paistab silma ka see, et vaid 33% lastest rääkis toimunust kellelegi. Kahjuks jäävad väärkohtlemise juhtumid sageli niivõrd varjatuks, et lapsed ei saagi abi.
Tüdrukud kogevad väärkohtlemist poistest sagedamini
Seksuaalset väärkohtlemist võivad kogeda nii poisid kui tüdrukud, kuid uuringust selgus, et tüdrukud kogesid seda poistest sagedamini. Üheksa protsenti naistest ja kaks protsenti meestest tõi välja, et lapsepõlves on mõni täiskasvanu neid seksuaalvahekorda sundinud.
Enamasti on seksuaalvahekorda sundivad täiskasvanud lastele tuttavad. “Kõige sagedamini on tegemist meessoost tuttavaga, näiteks sõbra, naabri või vanemate töökaaslasega. Palju on ka neid inimesi, kes on kogenud vägistamiskatset lapseeas oma meessoost lähisugulase poolt. Neli protsenti vastanutest on kogenud väärkohtlemist õpetaja, treeneri või arsti poolt,” sõnas Ohvriabi spetsialist.
Täiskasvanutest on viimase aasta jooksul seksuaalvägivalda kogenud umbes kaks protsenti kõigist täiskasvanutest. Üks protsent on seda kogenud vaid korra ja üks protsent korduvalt. Kõige sagedamini on inimesed kogenud sundi seksuaalseks tegevuseks, milles nad ei soovinud osaleda ja kaks protsenti on nõustunud seksuaalse tegevusega, sest nad kartsid võimalikke tagajärgi.
Uuringus vaadati eraldi ka kuidas on mõjutanud lapseeas seksuaalse väärkohtlemise kogemine täiskasvanuiga. “Kui võrrelda neid inimesi, kes olid lapsena seksuaalset väärkohtlemist kogenud nendega, kes ei olnud, siis tuli esile, et need inimesed, kes olid kogenud on sagedamini seda kogenud ka hiljem täiskasvanueas. Ilmselt on põhjuseks asjaolu, et need inimesed on ka täiskasvanuna haavatavamad kui ei ole abi saanud,” lisas Kass.
Tihti on pereliikmed väärkohtlemisega kursis
Ohvriabi seksuaalvägivalla ohvrite teenuste juhi Pille Alaveri sõnul on ohvriabisse ja tugigruppidesse pöördunud mitmed seksuaalvägivalla ohvrid vanuses 18-60 eluaastat. Nende seas on inimesi, kes on kogenud väärkohtlemist lapsepõlves igas vanuses, noorimad on kolmeaastasena.
“Ohvrit võib olla väärkohelnud vanaisa, kasuisa, vend, onu, tädimees või muu sugulane, aga ka tundmatu inimene tänavalt,” sõnas Alaver.
Kahjuks pole haruldane, et juhtunust teadis ema või keegi pereliikmetest, kuid midagi ette siiski ei võetud. “Päris mitmed pöördujad on rääkinud, kuidas kasuisa on neid väärkohelnud ja ühe juhtumi puhul algas kasuisapoolne vägistamine kui tüdruk oli 13-aastane, aga sellele eelnes tema õe väärkohtlemine. Kui õde kodust lahkus, siis võeti ette järgmine laps ja vägivald lõppes alles siis kui laps leidis võimaluse kodust lahkuda,” lisas ta.
Kõiki ohvreid ühendab sügav trauma
Alaveri sõnul pöörduvad ohvriabisse ka inimesed, kes on täiskasvanueas väärkohtlemist kogenud ja sel juhul on tihti väärkohtlejaks kas oma abikaasa, ülemus, meestuttav või võõras inimene. Sageli on väärkohtlemine kestnud aastaid ja mitmed väärkohtlemist kogenud inimesed on seda kogenud nii lapsepõlves kui täiskasvanueas.
“Mõned neist on teavitanud toimunud politseid, kuid paljusid on süü ja häbitunne takistanud rääkimast. Kõigi ohvrite ühine nimetaja on asjaolu, et seksuaalvägivald on tekitanud neile sügava trauma ning takistanud igapäevaelu toimetulemisel,” lisas ta.
Alaver rõhutas, et ohver ei ole kunagi temaga juhtunus süüdi ning vastutuse peab võtma toimepanija. Väga tähtis on juhtunust teatada, sest see aitab kaasa kiiremale füüsilisele ja vaimsele tervenemisele. “Kahtluse puhul peaksid ümbritsejad võtma julguse ja teavitama politseid, sest sageli pole ohvrid selleks ise valmis,” sõnas ta.
Kui tegu on otsese hädaolukorraga, siis tuleb kindlasti helistada hädaabinumbril 112. Seksuaalvägivalla juhtumi puhul on võimalik pöörduda ka lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabi keskusesse, mis asuvad neljas Eesti piirkonnas, suuremate haiglate juures. Keskused on avatud ööpäevaringselt ja abi on tasuta. Keskusesse võivad pöörduda nii naised, mehed kui ka igas vanuses lapsed.
Samuti on võimalik seksuaalvägivalda kogenud inimestel liituda tugigrupiga. Liitumiseks peaks kirjutama aadressile tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee. Tugigruppi on oodatud täiskasvanuealised, kes on kogenud seksuaalvägivalda kas lapsena või täiskasvanuna. Seal saab käia anonüümselt ning info jääb konfidentsiaalseks.
Alates sellest aastast pakub sotsiaalkindlustusamet ka individuaalset psühholoogilist nõustamist ja teraapiat neile, kes on minevikus seksuaalvägivalda kogenud. Selleks tuleks pöörduda ohvriabi töötaja poole, kes saab edasisele nõustamisele suunata.
Tuge ja nõu saab ka helistades numbril 116006 ning veebi kaudu palunabi.ee. Lastega seotud küsimuste korral saab nõu küsida lasteabi telefonil 11611 ja veebi teel aadressil lasteabi.ee. Seksuaalselt väärkoheldud lapsed võivad pöörduda Lastemajadesse, mis asuvad Tallinnas, Tartus ja Jõhvis.
