Maailmas on nii palju inimesi ja tutvumisportaalid on tutvuste sobitamise varasemast palju kergemaks teinud. Miks leidub endiselt palju neid, kes kuidagi „seda õiget” ei leia?
Kes on selle kohta lugenud või näiteks YouTube’ist õpetlikke videoklippe vaadanud, see on saanud tõenäoliselt vastuseks ühe neist kolmest järgnevast: „ära ole nii valiv”, „ju siis pole sinu jaoks veel õige aeg” või „mõtle hoolega järele, et kas tahad üldse abielluda / seda õiget leida”.
Kui sellega on tõsine mure tekkinud, siis pole ükski neist vastustest kuigi abistav, ehkki kõigis võib olla oma terake tõtt. Aga mida siis ikkagi ette võtta? Nii nagu depressiooni all kannatavale inimesele on kasutu öelda „see läheb üle” või „kas oled mõelnud rohkem pingutada?”, nii vajab ka südames kisendavat tühjust tundev kaaslaseotsija mingeid konkreetseid soovitusi. Jagame mõned mõtted, millest ehk saab kinni haarata, et teistmoodi edasi minna.
Kas asi võib olla sinus?
Esiteks tuleb muidugi meenutada, et vallalisepõlv pole needus ja suhtesseastumine ei lahenda enamikku su probleemidest. Ole üksi või paaris, elus on vaja nagunii vahel „aeg maha võtta”, et mõelda, kas püsid ikka oma soovitud teel ja kuidas vajadusel kurssi parandada.
See tähendab, et vaatle oma käitumist ja harjumusi – kas need aitavad suhet leida või suhtes püsida või pigem takistavad seda. See on tähtsaim nõuanne, mida sellise teema puhul üldse saab anda.
Me ei mõtle selle all lihtsalt harjumusi (enne tutvumisportaalis ei käinud, nüüd käid iga päev ja suhtled kümnete inimestega vms), vaid mida sa ise teed, et oma edu takistada.
Teisisõnu, probleemi lahendamiseks on vaja seda esmalt süvitsi mõista. Lahendus võib parimal juhul seisneda elustiili muutmises – söö vähem magusat, ole sportlikum, joo vähem veini, mis iganes. Või siis näiteks avastad, et sul on esimesel kohtingul kombeks kaaslasele millegagi või millegi osas liigset survet avaldada, nii et uuesti kohtuda tundub liig palju tööd. Näiteks ei tasu kohe teie ühisest tulevikust rääkima hakata, tema elu kritiseerida jne, mis inimesed tavaliselt automaatselt kaitseasendisse viib.
Igatahes, kui sa enda suhtes aus pole, ei saa ka täpselt välja selgitada, et mis väärt kaaslase otsingul takistada võib.
Äkki sa idealiseerid suhteid?
Kõigil on oma ettekujutus, et milline korralik suhe üldse on. Mõni saab selleks inspiratsiooni filmidest või raamatutest, mõni sõprade ja tuttavate suhted jälgides, aga kõik soovivad oma unistuse võimalikult suurel määral teoks teha.
Paraku on kurb tõsiasi see, et ideaalseid suhteid pole olemas ja ideaalseid paaregi mitte. Suhe on nagu elusolend: kasvamiseks ja arenemiseks vajab see kannatlikkust, hoolt ja tööd. Mõista, et milline iganes su kaaslasekandidaat tundub, ta on eelkõige inimene oma isiklike plusside ja miinustega.
Ära anna alla ainult seetõttu, et teievaheline side tundub päris, aga sulle ei meeldi mõni tema mõtteavaldus või eelistus. Tema peab ka sinuga koos olles tõenäoliselt mõnda oma eelistust alla suruma või kõrvale jätma.
Kas suudad andestada?
Eelmisest punktist lähtuvalt: kõik teevad vigu, ja ka suuri vigu. Kui see ei tundu viga sulle, siis see võib vägagi vastuvõetamatu olla kaaslasele – ja vastupidi. Suhete püsimajäämise oluliseid omadusi on võime andestada ja edasi liikuda.
Andestamisvõime on eriti tähtis, et tihtipeale võivad partneri puhul häirima hakata ka tema fantaasiad ja mõtted mingite võimalike olukordade kohta ja isegi tema minevikukogemused, sest need puudutavad mingil moel meie endi peidetud konflikte ja komplekse. See on suhtele aga eriti raske koorem, kui tüli tõuseb „tühjast”: asjadest, mis on hüpoteetilised või ammugi seljataga.
Andestamine võib olla vahel vägagi raske, eriti kui väiksed häirivad asjad kogunevad, aga kui suhe on tähtis, siis tuleb seda siiski praktiseerida. Võime valupunktide juurest edasi liikuda on üks kindlamaid märke, et sa oled üldse pikaajaliseks lähisuhteks küps.
Kas tungid kaaslase isiklikku ruumi?
On üldlevinud arvamus, et suhtes on kohta ka manipuleerimisel, et (kergemini) oma soovitut saada. Kurb tõsiasi on aga, et kellelegi ei meeldi olla manipuleeritud – ja vähesed kannatavad seda, kui keegi üritab teda muuta, kui ta ise sarnast muutusesoovi südames ei tunne.
Liigsel isiklikku ruumi tungimisel võib olla palju eri vormi: kritiseerimine, norimine, teise üle pidevalt naljaviskamine, pidev soovituste andmine, kui teine pole küsinud jne. Tihti ei oska me ise ka öelda, miks me selliseid asju teeme, ja veel regulaarselt. Sel puhul võid üsna kindel olla, et me elame omaenda mingeid komplekse partneri peal välja ja nende tundmaõppimiseks on palju ohutum viis näiteks psühhoterapeuti külastada.
Kui teise iseolemise vajadust piisavalt ei austa (olgu lähi- või sõbra- või kasvõi töösuhtes), võid kindel olla, et tema kannatuse peeker hakkab vaikselt täituma. See võib toimuda mõnel juhul isegi aastakümnete jooksul, aga kui see tõesti ükskord täis saab, siis on väga vähe tõenäoline, et sa ta enda poole veel kunagi tagasi võidad. On piire, millest teist korduvalt üle lükates ta ei pruugi enam kunagi naasta, vähemalt mitte sellisena nagu suhte alguses.
Muidugi ei saa lasta ka endal peal talluda. Kui sul on mingit muutust partneri juures väga vaja, aga tema seda tegema ei nõustu, siis peaksid läbi mõtlema, et kas parem on edasi kannatada või uut partnerit otsida.
