21.8 – Põhja ringkonnaprokuratuur saatis jaanuaris kohtusse mahuka kriminaalasja, milles süüdistas 15 inimest vähemalt 2,1 miljoni euro väärtuses narkootiliste ainete käitlemises, mida grupi liikmed tõid Eestisse edasimüügi eesmärgil Euroopa riikidest. Üheks neist oli ka tõsielusaatest “Rannamaja” tuttavaks saanud Oskar Süvari.
Möödunud aasta juulis võeti otse lennujaamast saabudes kinni “Rannamaja” tõsieluseriaalist tuntuks saanud Oskar Süvari. Kahjuks mäletatakse Oskarit nüüd hoopis süngematel põhjustel. Noormees viibis üle aasta vanglas, süüdistatuna narkootiliste ainete käitlemises.
17. augustil toimunud kohtuistungil jõudis kohus otsusele määrata Oskarile karistuseks aasta ja ühe kuu pikkune reaalne vanglakaristus. Et kinnipidamine toimus juba möödunud aasta juulis, saab karistus tema kantud juba järgmisel nädalal. Oskarile on määratud kriminaalhooldaja järelvalve ning viieaastane katseaeg. Sekeldustest tasuks nüüd heaga eemale hoida.
Loe refereeritud artiklit Kroonikast!
“Mind lubati ära tappa ja vägistada mitmel värvikal moel,” räägib “Rannamajast” tuntud Oskar Süvari (24), kelle sõnul survestati ja manipuleeriti teda tegelema keelatud ainetega.
Möödunud aasta augustis, mil sai avapaugu “Rannamaja” uus, järjekorras teine hooaeg, märkasid paljud, et värvikast seltskonnast on puudu end biseksuaalseks ja vabameelseks noormeheks tituleerinud Oskar Süvari. Tollane TV3 programmijuht Raimo Kummer oskas siis Kroonikale öelda vaid, et Oskar viibib kinnipidamisasutuses. Miks küll – jäi tol korral suureks saladuseks. Olukorda hoidusid täpsemalt kommenteerimast ka saate kaasosalised.
Sellegipoolest levisid kuluaarides jutud, et Oskar on olnud seotud narkootiliste ainetega. Jaanuari lõpus said mitmed kuuldused ka kinnitust: Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas süüdistuse 15 inimesele vähemalt 2,1 miljoni euro väärtuses keelatud ainete käitlemises, mida toodi Euroopa riikidest Eestisse edasimüügi eesmärgil.
Lisaks Oskar Süvarile võis süüdistatute nimekirjast leida suurärimees Mait Metsamaa poja Mathias-Mait Metsamaa, Küllike Nammi nimelise advokaadibüroo vandeadvokaadi abi Kristjan Tuule, noore reformierakondlase Rait Kaspar Purje ning tuntud fotograafi Jaanar Nikkeri, kes on pildistanud teiste seas Kriss Sooniku loomingut ja nublut.
Kroonikal avanes eksklusiivne võimalus teha noormehega intervjuu otse Tallinna Vanglast. Oskar räägib ausalt ja valehäbita, milline on elu vanglas, kuidas kõik täpsemalt juhtus ning millised on tema tunded kogu toimunu suhtes. Muu hulgas mainib ta jutu käigus, et kirjutab juhtunust ja ka sellest raamatut, kuidas üks inimene võib taolisesse sasipuntrasse sattuda. Pärast vanglast vabanemist soovib ta selle ka avaldada.
Suur tänu, et oled valmis kõigest lähemalt rääkima. Alustuseks, kuidas sul vanglas üldse läheb? Kas sealne elu on selline, nagu oskasid ette kujutada?
Algul arvasin palju hullemat. Tegelikult olen lihtsalt liiga palju Ameerika filme vaadanud (muigab). Ametnikud on enamjaolt väga meeldivad, ehkki vahel on nad ka päris hirmsad ning näitavad liigselt oma võimu. Eks ka kogu see keskkond – rauduks ja muu taoline – on veidi kõhedusttekitav.
Kuidas see vahistamine täpsemalt välja nägi?
Olin äsja saabunud koos sõbrannaga järjekordselt reisilt ning otsustasime Tallinna bussijaama eest takso võtta. Tahtsime ära viia selle, mis me tõime.
Istusime taksosse ning rääkisin parasjagu kellegagi telefonis, kui üks hetk tuli keegi erariietes mees. Ta tõmbas ukse lahti ning peksis mind jõuga näkku – nii kõvasti, et olin täiesti uimaseks löödud. Ma ei mäleta, kas ma päris teadvuse kaotasin, kuid suures šokis olin küll. Enne kui mul jaoskonnas kott peast tõmmati, ei saanud ma arugi, et tegu on politseiga. Mõtlesin, et see on lihtsalt mingisugune kamp pätte, kes mind kinni võttis. Mul oli reaalne hirm oma elu pärast. Arvasin endamisi, et rohkem ma nüüd inimesi ei näe ja nüüd on kõik.
Nii et sulle päriselt pandi kott pähe nagu mõnes filmis?
Jah, kõigepealt peksti mitmeid kordi näkku, misjärel tõmmati jõuga autost välja asfaldile. Löödi pead veel vastu maad. Mul oli päris tükk aega peapõrutus ning verd voolas. Seejärel pandi mulle omaenda kott pähe, et ma ei näeks, kuhu mind viiakse. Ühel hetkel visati mind autosse ning hoiti seal kinni kuni selle hetkeni, mil nad jaoskonnas ehk Pärnu maantee politseimajas mul koti peast tõmbasid. Korraga sain ma kohe aru, kus viibin.
