Hirm, abitus ja meeletu valu on märksõnad, mis valdavad autolt löögi saanud loomi täpselt samamoodi nagu inimesigi. Poliitikud vaidlevad muidugi vastu, sest nende arust tunnevad vaid inimesed niimoodi. Arvaku terviseks! Täna võiks siia lisada aga veel ühe asjaolu, mis teeb olukorra lausa eriti lootusetult viletsaks – käre pakane!
Kui kaua see vaene koer seal niimoodi juba lebas, ma ei tea? Võib-olla sai paugu juba öösel? Võib-olla varahommikul? Tont seda teab, aga ilmselt siiski vast hommikupoole ööd, sest muidu oleks ta juba surnuks külmunud.
Pakane on salakaval vaenlane ja sellest sain kunagi ammu-ammu Lapimaal elades kenakese kogemuse. Aju on üks paganama fenomenaalne arvuti, mis külmumise alul aeglustab ainevahetust. Siis aga hakkab ükshaaval jäsemeid nö välja lülitama, et keha ikka sooja suudaks hoida. Umbes niimoodi ja siis tuleb juba mõnus magus “roosa” uni. Polevat üldse paha surm. Nii väidetakse.
Sellest va unest ei tea ma midagi, aga kord võttis külm minulgi kõrvalesta ja paar näpuotsa ära. Õigemini tahtis võtta, aga pääsesin napilt. Miinus 43 oli väljas. Ise ei saanud arugi, aga ülessulamine oli saatanast – mu pea ja see üks kõrv, mis oli tol hetkel suur nagu kapsaleht ja ajas vett välja, pole eales sellist valu tundnud ja niimoodi tuiganud. See oli ikka karm. Kohe väga.
Paar nõuannet juhuks kui satute polaarjoone taga ringi uitama, aga praeguste ilmadega on need igati asjakohased ka siinmail. Teadmiseks veel, et Lapimaa 35, on nagu meite 20. Seal on nimelt kuiv, meil niiske. Ja nüüd panen veidi tarka:
- Jälgige kogu aeg kaaslast. Nii kui märkate nahal härmatist, hööruge kohe veri käima.
- Ärge istume jääge, sest see väsimusetunne va raip on petlik ja sinna te uinutegi. Lohutuseks võib öelda, et kui metsloomad just nahka ei pista, siis kevadel leides, näete päris hea välja. Meil üks naine kukkus jõkke ja kui kevadel jääkuhilad liikuma hakkasid, siis raiuti paarimeetrisest kamakast välja – nagu eile oleks uppunud. Isegi laitmatu meik oli peal ……
- Kui külmunud näomaskiga tuppa lähete, siis las sulab üles. Kannatage natuke, sest muidu tõmbate naha koos maskiga maha! Eriti õrn on see huulte peal. See käib mõistagi igasugu sallide ja muude rättide kohta ka, mis näo kaitseks ette tõmmatud. Iseäranis peaks lapsi jälgima, sest need rahmaldavad ju kut segased.
Külmunud koer jäi silma täna hommikul Tartumaal Rannu-Rõngu maanteel ühele toredale naisele, kes ei saanud abi osutamata teps mitte mööda sõita nagu pahatihti kombeks. Alul arvas ta, et kutsa on surnud, aga lähem uurimine tõestas vastupidist: “Hurraa! Elus!”
Nüüd läks kiireks. Loomapäästegrupp sai teate kell 9.41 ja vabatahtlik Signe Jürgenson oli kohal juba 9.49. Uskumatu operatiivsus pärapõrgus! Eks ole? Tegelikult ei ole meile riik helikoperdajaid ega rakette andnud, aga sedapuhku lihtsalt vedas, et Siki sattus lähedal elama. Koer kohe teadis, kuskohas tasub auto alla jääda.
Ta ise mõistagi abi ei oodanud ning üritas Signet hammustadagi kui teda autosse tõstma hakati. See käib asja juurde, sest valu on ju meeletu ning siinjuures lihtsalt peab elementaarset ohutustehnikat teadma, mis pealtvaatajale võib teinekord liigagi järsk tunduda. Vististi leidsime ka omaniku üles. Signe tiirutas lähedalolevad majad läbi ja üks külanaine teadis kutsat küll:
“Ma käin teda toitmas ju, sest perenaisel on kõva viinaviga küljes. Teda pole peaaegu kunagi koduski ja koer on enamus ajast omapäi!”
Signe põrutas ettenäidatud talusse ja seal valitsev olukord ning kõikjal vedelev koerasitt kinnitasid naabrinaise sõnu. Perenaist ennast polnud taas kodus. Ja tühja temaga ning edasi viis tee juba Tartusse Maaülikooli väikeloomakliinikusse. Uuriti-puuriti ja vaadati külmunud koerake üle. Röntgenpilt kinnitas traumat ja reieluu oli pooleks, mis pooleks. Õnneks mitte halva koha pealt ja seda annab lõdvalt lappida. Vaagen oli terve, siseorganid ka, aga täpsema selguse annab juba põhjalikum uuring.
“Me jätaksime ta kindlasti statsionaari! Saab korraliku valuravi, jälgime, et vedelik ei koguneks ja kohe hommikul vaatab ortopeed vigastuse üle”, pakkus kliiniku administraator.
“Palju järgmised 24 tundi maksavad? Pean seda küsima, et mitte võlgu jääda. Tänavused jõulud olid üsna nutused ja see on ka tänu koroonapandeemiale igati mõistetav. Aasta algused kuni poole märtsini välja on reeglina alati nirud. Lisaks olen juba kahele operatsioonile oma jah-sõna andnud ja seega pean väga kalkuleerima.
“370-380 eurot, umbes sinnakanti ja see sisaldab põhjalikku ülevaatust, vereproove, valuravi ja kõike muud esmavajalikku.”
“Okey, seda me suudame maksta küll ja hommikul vaatame edasi.”
Mõned loomad inimestele meeldivad, teised mitte. Ühtedele tuntakse kaasa, teistele mitte? Ma võrdlen teinekord Loomapäästegrupi patsiente lausa gladiaatoritega, kelle saatuse üle otsustab publik ning eales ei tea kas pöidlad näitavad ülessuunas või allapoole.
Kuidas sellele koeral läheb? Ei mina oska ette ennustada, aga etteruttavalt juba tänud kõikidele, kes arvavad, et ka tema võiks elule tagasi võita. Üks moment veel ja ületan igasugu säädusi ning volitusi – kui te otsustate selle koera raske aja kiuste terveks ravida, siis joodiknaise juurde ta küll enam tagasi ei jõua. Seega on vaja ka uut kodukest juba varakult otsima hakata. Mina tänan!